Hallpea-rähn hoiab tasakaalu

Foto: Karl Adami

Puud olid kaetud lume ja härmatisega, päikesevalgus aga silitas männitüvesid. Mina, mu vend ja vanaisa veetsime aasta viimast päeva tõukekelgul mööda külateed libisedes. Lapsepõlvemälestus, milles on eredal kohal minu esimene rähnivaatlus. Suur-kirjurähn oli tee kõrval puul sisse seadnud sepikoja, kus käbisid töödelda. Mäletan oma esimest suur-kirjut, kuid ei tule meelde, millal kohtasin esimest korda hallpead.

Hallpea-rähn või lihtsamalt öeldes hallrähn on üks meie üheksast rähniliigist. Ta kuulub rohelist värvi rähnide hulka ja valdav osa eestimaalastest ongi teda pidanud roherähniga samaks liigiks. Erinevalt roherähnist on hallrähnil pea hallikam ja vaid isaslinnu laup on punane. Hallrähn on roherähnist pisut väiksemgi. Kuna “mõltsi” tähendab liivi keeles rohelist, on rohelised rähnid vanarahva hulgas tihti meltsase nime all tuntud.

Hallpea eelistab pesitsemiseks valgusrikkaid sega- ja okasmetsi, lodu-sanglepikuid ja puisniite. Ta väldib üldjuhul suurt metsamassiivi, meelsamini otsib pesitsuspaigaks väiksema metsatuka, sageli vee läheduses. Selles suhtes on ta väga valgeselg-kirjurähni moodi. Mõlemaid olen kodukandis just jõgede ümbruses kohanud. Sügavasse kuusikusse pole neil pahatihti asja. Mööda lookleva jõe kaldaid otsivad hallpead toitu ja ajavad konkurente eemale. Teda leidub Eestis küllaltki palju, rohkem kui roherähni, keda kohtab enamasti vaid läänesaartel.