Pärnu bussiootekodade lugu

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaevu peatuse ootekoda on kahe kortermaja vahel, ent see pole seganud kurikaelu selle suurt otsaklaasi purustamast.
Kaevu peatuse ootekoda on kahe kortermaja vahel, ent see pole seganud kurikaelu selle suurt otsaklaasi purustamast. Foto: Urmas Luik

Paarkümmend aastat tagasi otsustas Pärnu linnavalitsus, et lõppema peab olukord, kus linlastel tuleb ühissõidukit oodates ilmaolusid trotsida ja võõrastel kohalikelt bussiaegu küsida. Pärnus algas bussiootekodade paigaldamine.

Varem bussipeatustes varjualuseid õieti ei olnudki. Vihma, lume ja vinge tuule eest püüti varju leida kas lehekioski või jäätiseputka kitsa räästa all, kui selline peatuses üldse oli. Siinkirjutaja mäletab, et Mere peatuses vist mingi puust putka ikka asus, aga seda põhjendusega, et seal tegid peatuse Riia ja Tartu poolt tulevad linnadevahelised bussid ja vastutulijatele oli vaja kohta, kus paha ilma eest varju leida.

Tavaliselt oli ainult bussipeatuse märk, kõigis peatustes polnud isegi istepinki, mille puudumise üle linlased järjekindlalt 1950.–1970. aastatel lehes kurtsid. Siis võeti kätte ja paigaldati kahest lauast koosnevad pingijupid, mis olid ikka paremad kui mitte midagi. Vaid kesklinnas (Koidula, bussijaama, teatri, turu, osas Riia maantee peatustes) olid vähe kobedamad malmist otste ja kaardus seljatugedega pingid. Õnneks on neid üksjagu säilinud tänini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles