Me olime nagu tegelased Remarque’i romaanist. Kolm sõpra. Eesti sõpra. Mina kui eesti keele õpetaja, Sigmar Muuga kui IT-ärimees, kes oli pruudil külas, ja Artur Rahula. Artur on Krasnojarski Eesti seltsi üks eestvedajaid: sebib, korraldab, aitab. Mis kõige tähtsam, alati naeru, hea tuju ja suure isuga.
Tellijale
Siberis: kadunud poeg teeb võimsaid kaatreid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekord võttis ta meid oma kaatritehasesse kaasa. Istusime Arturi mõnusasse põrnikasse, raadiost mängis vene popmuusika. Möödusime Jenissei jõest ja Transsiberi raudteest, nägime uhkeid sildu ja rääkisime Vene naistest.