Uudis, et 2019. aastal katkeb ajutiselt rongiühendus Tallinna ja Pärnu vahel, paistis suveuimasuses kohe silma. Postimees tegi sellest eile juhtkirja, Eesti Päevalehes oli see üks kandvamaid uudiseid. Lelle–Pärnu rongiühendus jõuab järgmisel aastal tähistada veel oma 90. aastapäeva.
Tallinnast Lelleni hakkas raudruunaga saama 1901. aastal. Eesti Vabariigi algaastatel oli rongiühendus Tallinnast Pärnu üle Mõisaküla–Viljandi ja võttis kohutavalt palju aega.
1925. aastal algas Pärnu–Lelle lõigu ehitus, mille heaks tegi tublit lobitööd aasta varem Pärnu linnapeaks valitud Oskar Kask, kes adus kasu, mida otsem ühendus pealinnaga kuurortlinnale tooks. 1928. aastast saigi rongiga Tallinnast Pärnu läbi Lelle, kuigi ühendus oli kitsarööpmeline.
1969–1973 asendati kitsarööpmeline raudtee laiaga ja aastast 1981 võis Tallinnast läbi Lelle ja Pärnu sõita Riiga. Muide, rongiühenduse puudumine Riiaga ei morjenda kedagi, aga valitsuse otsus riivas kellegi ärihuve.
Lelle–Pärnu raudteelõigu sulgemine on sunnitud paratamatus.
Tegelikult oli juba pärast taristule mõeldud lisainvesteeringute avalikustamist selge, et Lelle–Pärnu raudteelõik ajutiselt suletakse. Edelaraudtee tegi küll ettepaneku, et renoveerib raudtee ise, kui riik sõlmib temaga pikaajalise lepingu. Mida tähendaks Rail Balticu ehitamise kontekstis “pikaajaline”, jääb üsna segaseks. Võimalik, et Reformierakond olnuks valmis panustama 17 miljonit eurot Lelle–Pärnu ühendusse, kuid Keskerakond ühele erafirmale sellist kingitust maksumaksja rahakotist teha ei soovinud. Võib-olla siia ongi koer maetud, miks raudteeliiklus Tallinna ja Pärnu vahel katkeb. Kui arvestada, et uuringute kohaselt sõitis Lelle–Pärnu vahel raudteega umbes 50 inimest päevas, olnuks üsna lühikeseks ajaks Rail Balticu valmimiseni tegemist laristamisega. Lelle–Pärnu raudteelõigu sulgemine on sunnitud paratamatus.
Rongiliikluse katkemine Tallinna ja Pärnu vahel tõstab meie regiooni inimeste silmis veel enam Rail Balticu vajadust ning toob päevakorda kiirraudtee Pärnumaa peatuste planeerimise.