Galerii: Valgeranna armastuse ausammas ootab tänasest pulmapaare

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valgerannas luiteserval istub eile õhtust betooni valatud armunupaar – noormees ja neiu. Legendi järgi päästis neiu õnnetust uppumissurmast just noormehe sügav armastus tema vastu.

Armastuse ausamba avamisel mängisid legendi eile õhtul vaatama tulnutele ette Audru inimesed. Kuju autor on Rait Pärg. Skulptuur saab osaks Pärnumaa mereäärseid ettevõtmisi ühendavast romantilisest rannateest ja on mõeldud pulmapaaridele peatumis- ja pildistamiskohaks.

Helle Kirsi kirjutatud legend, mille põhjal kuju loodud, pajatab järgmist.

Korra elanud Audru mõisas parun, kelle teenistuses olnud palju vaime. Ta osanud nendega väga hästi läbi saada. Kui paruniproua mõni aasta enne seda suri, jäänud tütar Matilde parunihärra kasvatada. Aga et parunihärra hingedega suhelda osanud, saanud ta vahetevahel surnud prouaga kokku, kes nii mõneski asjas härrale nõu andnud ja teda aidanudki.

Mõisarahvas seetõttu kartnud härrat, aga samal ajal austanud ka.

Üle kõige armastanud parun oma tütart ja soovinud, et ta õnnelik oleks. Kui papa jälle mõisast ära ametikohustusi täitmas käis, armastanud Matilde teha pikki jalutuskäike mere äärde. Ühel sellisel jalutusretkel näinud ta mere ääres toimetamas mõisasulase poega Intsu.

Laiaõlgne ja päikesepruun Ints oli vööst saati merevees. Ta oli kummardunud vee kohale, vaatas midagi pingsalt ja liikumatult ning äkitselt krahmanud veest välja suure kala. Ints oli preilile juba ammu silma jäänud, aga ometigi ei julgenud ta seda välja näidata. Ja ega see sobinudki, et mõisapreili sulasega tegemist teeb. Nüüd aga ajas Intsu tegevus Matilde lausa valju häälega naerma. Algul küll Ints kohkus sellest, kuid näinud, et mõisapreili ei ole pahane, tulnud veest välja temaga lähemalt tutvust tegema. Nõnda hakanud noored ikka rohkem omavahel kokku saama. See ei jäänud aga märkamata mõisarahvale, kes mõisapreili ja sulase tärkavast armastusest härrale ette kandis. Olgugi et härra tütart südamest armastas, oli ta väga kuri ja keelas Matildel Intsuga kokku saada. Suurest kurvastusest otsustanud Matilde ennast merre uputada.

Ühel ööl läinudki ta mere äärde oma plaani ellu viima. Juba tõusnud vesi peaaegu üle pea, kui Matilde kuulnud äkki ema häält: "Ints, päästa mu tütar, aga ära ainult tagasi vaata!"

Matilde ehmatanud sellest väga, pööranud pea kalda poole ja näinud, kuidas Ints mööda vett kiiruga tema poole jookseb! Intsu taga märganud ta aga väga palju vaime, eesotsas oma kadunud emaga, kes Intsu vee peal hoidsid.

Kui parunihärra juhtunust kuulis, kohkunud ta väga ja jäänud mõtlikuks. Ei osanud muud lausuda kui: "Aitäh, Ints, et sa mu tütre päästsid ega vaadanud tagasi. Kui sa oleksid tagasi vaadanud, oleksite mõlemad uppunud ..."

Parunihärra saanud aru, et isegi vaimud mõistsid noorte armastust ega lasknud neil hukka saada, kuidas tohib siis temagi keelata seda, mis saatuse poolt kokku loodud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles