Rattur tunneb end Hispaanias mõnusalt. Peaaegu

Kohati meie külatanumat meenutavale Marbella rannapromenaadile mahuvad liikuma kõik: jalakäijad, ratturid, tasakaaluliikurid. Foto: Urmas Hännile

Päikeseküllase Hispaania mainekas kuurortlinnas Marbellas pole jalgratas just kõige menukam sõiduriist: vähegi pikemate vahemaade läbimiseks kondiauru ei kulutata, sest milleks siis autod, rollerid, mootorrattad.

Sissesõitnute kohta see väide ei kehti, neile on jalgratas siiski väga meele järele. See on ka mõistetav. Kuna linn asub Vahemere rannalt tõusvate mägede külgedel, siis tasast maad linnas peaaegu polegi. Viimasena mainitud asjaolu arvestades on ülevalt randa tuhiseda aina lust ja lõbu, kuid pärast tuleb sama maa läbida ülesmäge.

Olgem ausad: lausiku maa elanikule, kes liiati pole enam esimeses nooruses, on see omil jalul mäkkeminek või pedaalitallamine vaevarikas. Õnneks lõpeb teekond alati sihilejõudmisega.