/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Eesti välispoliitiline huvi peaks (laenu)raha äraandmise kõrval keskenduma idapartnerluse (EaP) Varssavi tippkohtumise tulemustele. Tegu on meie kunagiste saatusekaaslaste – Valgevene, Ukraina, Moldova, Georgia, Armeenia ja Aserbaidþaani Euroopa-suunaliste ponnistuste kinnitamise ja toetamisega. Samal ajal on tegu Balti riikide, Poola ja Rootsi algatusega, mis vahetult enne Georgia sõda (2008) lõi selguse Euroopa Liidu idapiiril. Seda mõne lääne suurriigi ja Venemaa kokkumängu kiuste.
Ühe suurriigi – Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy kujundas just samal ajal ELi lõunapiiri (Vahemere maade liit) ja kukkus ämbrisse (vedades sinna kogu ELi), kui silmas pidada revolutsioone Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides. Sealt jätkuvalt kõlavas kolinas mõjus keskmiste riikide projekti EaP selge edasiminek kosutavalt: kui 2009 korraldati esimene tippkohtumine kogu ELi ladviku osalusel Prahas, siis sedapuhku Varssavis. Tõsi, madalamal tasemel, sest pärast Sarkozy ootamatut loobumist tehti see peaministrite tasemel (Eestist osales mõistagi Andrus Ansip).
Oli teinegi nüanss: tegelikult pidanuks kohtumine toimuma mais Budapestis, ent suurriigid alles küpsetasid oma pirukat. Tuli kardetu. Üksteise järel teatasid Euroopa suurriigid, et Bulgaariat ega Rumeeniat ei saa veel lubada Schengeni tsooni. Kui lisada mainitud kahele riigile Balkani poolsaare riigid ja EaP riigid, on see kokku suur tükk Kagu-Euroopast ja – ütleme siis nii – ELi või kuhugi mujale edutamiseks veel mitte päris küpseid riike.
Kuna näiteks Georgia soovib nui neljaks saada ELi, võibki üheks põhjuseks, miks töötati ”kõigest” peaministritega, lugeda soovi jätta lubadused andmata (lubada saavad ikka riigijuhid). Nii läkski: Varssavi tippkohtumise ühisdeklaratsioon on küllalt ümmargune, ent siiski mainib, et mõni partnerriik ”tutvustas oma Euroopa püüdlusi ja Euroopa valikut”.
Ometi oodati Varssavi tippkohtumiselt nagu sellele eelnenud OSCE Astana tippkohtumiselt (november 2010), mida samuti tabas Sarkozy halvatus elik Prantsuse president G8 ja G20 juhina loobus osalemast ja ülejäänud tähtsad ninad riburaba tema järel, hoopis rohkem. Täpsemalt edasiminekut Transnistria, Mägi-Karabahhi, samuti Georgia ja tema vast okupeeritud alade lahenduse asjus.
Olgu veel kord meenutatud, et 1999. aastal lubas Jeltsin Venemaa sõjabaaside äratoomist Georgiast aastaks 2001 ja Moldovast aastaks 2002. Mõlemad jäidki lubaduseks ja just see põhjustas 2008 Georgia sõja.
Pärast seda hakkasid lääne suurriigid nihverdama Transnistria baasiga ja vähemalt 2009–2010 mängiti pidevalt plaati, et Moskva toob oma baasi Moldovast ära ja saab vastutasuks viisavabaduse ELiga. Sellest ega mitmest teisestki Venemaa-teemalisest jutust, sealhulgas Mägi-Karabahhi lahendusest, ei saanud asja. Kui Astana lõppdokument läks Venemaa sõjabaasist Moldovas mööda, siis Varssavi dokumendis on juttu ”nähtavast ja täielikust Transnistria konflikti poliitilisest lahendusest”.
Oluline on teada, et sõjabaaside teema võttis nädal varem täiesti uue arengusuuna, seda ÜRO kõnepuldist. Nimelt teatas Iisraeli sõjakas peaminister, keda osa muust maailmast Eesti välisministri algatusel (esimene suupruukija) oli New Yorgis üles kutsunud loobuma ühepoolsetest sammudest, et Iisrael soovib oma sõjabaaside loomist Palestiina tulevasel territooriumil.
Benjamin Netanyahu põhjendus väärib äratoomist: ”Ameerikal on oma baasid Jaapanis, Saksamaal ja Lõuna-Koreas. Inglastel on õhubaas Küprosel. Prantsusmaal on baasid kolmes iseseisvas Aafrika riigis. Ükski nendest ei ütle, et nad pole suveräänsed riigid.”
Nutikas lugeja märkab, et Netanyahu ei räägi Venemaa baasidest Süürias, Ukrainas, Moldovas ega mujal. Ju ei tahtnud ta Kremlit ärritada. See selleks, ent tagasi pöördudes ülal mainitud ja tekitatud Kagu-Euroopa ruumi – Bosniast-Kosovost läbi Moldova ja Georgia Aserbaidþaanini –, siis kas ei ava see võimalusi uuteks tehinguteks, nagu Kosovo Venemaa-poolne tunnustamine millegi vastu, Moldovast lahkumine millegi vastu (mida juba on arutatud)? Segased piirkonnad luuaksegi ju selleks, et tehinguid teha.