Ega vist olegi tänapäeval, kui järjest enam tuleb kõne alla eestlaste usuleigus või ükskõiksus, sest ateism, jumalaeitamine on samuti omamoodi usuvorm, lihtne ülestõusmispühade või lihavõtete tähendust mõista.
Juhtkiri: Lihavõtted ja munavõtted
7. aprill 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puhtalt kristliku traditsiooni järgi sõnastab ülestõusmispühade olemuse väga selgelt ja kenasti Audru ja Tõstamaa koguduse vaimulik Tiina Janno tänases Pärnu Postimehes. “Ülestõusmispühade kristlik sõnum ei ole kergesti mõistetav, selle vastuvõtmiseks läheb vaja usku, usku imedesse. Maailmas, kus sünni ja surma seadus toimib raudse järjekindlusega, on raske uskuda imedesse ja uutesse algustesse,” kirjutab Janno ja võtab sel moel täpselt kokku pragmaatilise ellusuhtumise ja usu konflikti.
Ometi, hoolimata usuleigusest või ükskõiksusest, peab suur osa eestlasi suurest reedest ja lihavõtetest lugu kas või vaba päeva hinnates või pere keskel kanamune värvides.
Mittekristlane tunneb aga algavast kevadest niisama palju rõõmu kui kristlane. Isegi kui paganliku kultuuri, juudi pärimuse ja kristliku tähenduse sümbioosina tänapäeva jõudnud üks õhtumaailma jõulisemaid traditsioone usu mõttes korda ei lähe, tasub talve lõpu üle rõõmustada küll.
Kui uskuda juhuste võimatusse, on omamoodi tähenduslik, et just ülestõusmispühade eel vaiksel nädalal algasid Eestis diskussioonid kiriku ja selle rolli üle, ajendiks Vene bändi Pussy Riot provokatiivne esinemine Moskva Lunastaja Kristuse katedraalis.
Mitte võrdlemiseks, aga kaasamõtlemiseks võiks selle sündmuse kontekstist lähtuvalt lugeda lõiku Eesti evangeelse luterliku kiriku piiskoppide tänavusest pühadeläkitusest: “Valitsejate otsus riivas tugevasti õpilaste inimväärikust. Osavalt kasutati ära rahva heitlikku meelsust, kes tõelisust taipamata hüüdis: „Poodagu ta risti!“”