Laias laastus 59 aastat enne päeva, kui ma Rootsi piiritsoonis täies alastuses turvatöötajate ees seisin, sündis Stockholmis poisslaps, kellele pandi nimeks Toomas Hendrik. Järgnevas loos aga pole oluline poisi nimi ega fakt, et temast sai Eesti Vabariigi president, vaid asjaolu, et ta vanemad olid Rootsis varju leidnud pagulased.
Mistõttu on mõneti sümboolne, et sihtasutus Eesti Inimõiguste Keskus korraldas ajakirjanikele immigratsioonipoliitikat tutvustava õppereisi just nimelt Rootsi, kus ainuüksi tänavu on varjupaika palunud ligemale 30 000 inimest.
Võrdluseks: Eestilt, mis peaasjalikult oma jäiga migratsioonipoliitika tõttu on üks madalama varjupaigataotluste arvu ja seetõttu üliväikse pagulaste hulgaga riik Euroopas, on asüüli taotlenud tänavu 58 inimest.
Küla taga metsas
Lisame, et Harku väljasaadetavate keskus on nii sisult kui vormilt pigem vangla, kus eimilleski süüdi mõistetud inimesi kinni peetakse. Sellegi, et asüülitaotlejate vastuvõtukeskus paikneb sügaval perifeerias, Ida-Virumaal Illuka vallas Jaama küla taga metsas (nagu keskuse enda koduleht märgib), sadade kilomeetrite kaugusel pealinnast, vastu Venemaa piiri. Ja saabki selgeks, miks abivajajad Eestile näiteks Rootsit eelistavad.
Sealsed väljasaatmiskeskused meenutavad, võrreldes Harku omaga, ühiselamuid. Vähemalt Stockholmist umbkaudu 40 kilomeetri kaugusel asuv Märsta keskus, kus Eesti ajakirjanikele ja inimõiguslastele põgus ekskursioon tehti.
Tõsi, nagu Harkus ei tohi sealsedki kinnipeetavad hoone territooriumilt lahkuda. Küll on neil voli siseneda ja lahkuda oma ühe- kuni kolmekohalistest kambritest millal tahes.
Väikese erandiga: H-kujulises hoones on naistetiib, kuhu meeskinnipeetavad siseneda ei tohi. Küll võivad naised külastada meestetsooni.
Pikki päevi sisustavad kinnipeetavad näiteks piljardit või lauatennist mängides. Või puhkenurgas kohalikust raamatukogust laenutatud lektüüri seltsis. Aga ka näiteks televiisorit vaadates või videomängudes üksteiselt mõõtu võttes. Samuti on 12 tundi ööpäevas avatud moodsate trenažööridega varustatud jõusaalid.
Makstakse peale
Varem olid koridorides karastusjookide ja sigaretiautomaadidki. Et aga kinnipeetavad neid tuima järjekindlusega purustasid, katsetades eri skeeme, kuidas tavaar tasuta kätte saada, suleti need masinad ruumi, kuhu pääseb ainult koos järelevaatajaga.
Erinevalt Harku väljasaadetavate laagrisse sattunutest on nende Rootsi jõudnud saatusekaaslastel õigus kasutada nii internetti kui mobiiltelefoni.
Vähemalt kolm tundi päevas on avatud keskuse korv-, jalg- ja võrkpalliväljakuga sisehoov. Sumedatel suveõhtutel toimuvad seal koguni grilliõhtud.
Ainus, mis ei lase unustada, et tegemist on suletud territooriumiga, on hoone välismüüri palistav okastraat. Keskuse valvurid ei kanna vormi ega relva. Korra tagamiseks on neil raadiosaatjad, millega häiret andes peaks politsei jõudma kohale viie minutiga.
Muidugi ei ole selline mugavalt muretu elu tasuta. Ööpäev väljasaatmiskeskuses läheb Rootsi riigile maksma 426 eurot.
Et mastaapide erinevusest aru saada, olgu öeldud, et ööpäev Harkus maksab väljasaadetule 14 eurot. Just väljasaadetule, sest riigist minema kupatatule antakse heade soovide kõrval kaasa arve.
Pilkude mäng
Seda kõike ma laevalt maha astudes ja piki piiritsooni läbivaid koridore Rootsi suundudes veel ei teadnud. Nagu sedagi, et naistega ei tasu silmsidet luua, kui pilku ei kannata.
Piisas sellest, et ma ühele piiritsoonis möödujaid takseerinud naistollitöötajale korraks otsa vaatasin ja siis pea kõrvale pöörasin, kui sain rohkem tähelepanu, kui arvata oskasin või lootnud oleks.
“Palun tulge minuga kaasa!” tõkestas turvaja, nimetagem teda Astridiks, resoluutselt mu tee. Olles küll mõnevõrra üllatunud, allusin vastu vaidlemata korraldusele ja järgnesin talle ruumi, millest suure osa võttis enda alla röntgeniaparaat, et pagas läbi valgustada. Kas oli aparaat katki või mingil muul põhjusel, aga igatahes eelistas kummikinnastatud Astrid mu koti omal käel läbi puistata. Samal ajal pidin mina taskute sisust lauale väljanäituse tegema.
Ausus ajab upakile
“Mis eesmärgil te Rootsi tulite?” küsis Astrid, põrnitsedes kotist välja tulnud rasket, laevalt kaasa haaratud liitrist õllekannu. Vastasin ausalt, et suundun väljasaadetavate laagrisse.
Mispeale Astrid kulme kergitas, mulle teraselt otsa vaatas ja päris, ega ma mingeid drooge ole tarbinud. “Te peate silmas illegaalseid drooge?” esitasin täpsustava küsimuse. “Jah,” vastas Astrid. “Nagu näiteks kanepit,” pakkus ta hea õnne peale.
“Olen,” ei näinud ma põhjust valetada. “Millal?” tuli järgmine küsimus. “Noh, umbes poolteist aastat tagasi,” vastasin ausalt. “Aga muid narkootikume, nagu heroiin, amfetamiin, kokaiin?” urgitses Astrid edasi. “Olen,” ei teinud ma sellestki saladust. “Mida siis?” järgnes loogiline küsimus. “Amfetamiini,” tunnistasin. “Umbes 15 aastat tagasi.”
Ei tea, kas Astrid mind uskuma jäi. Igatahes küsis ta, et kui mult nüüd uriiniproov võtta, kas sellest leiaks jälgi keelatud droogidest. Avaldasin arvamust, et see oleks naeruväärne ja ülereageerimine, kuna nimetatud droogid on kindlasti aastatega mu organismist kadunud. Või vähemalt pole neid seal enam sellises koguses, et neid uriinist leida võiks.
Oletasin, et sellega olen konksu otsast pääsenud. Aga ei! Järgmiseks ootas mind kõrvalukse ees vastuvõtule Astridi kolleeg, ligi kahemeetrine kiilakas ja sokuhabemega koljat. Assistendina kõrval lühemat ja ümaramat kasvu tegelane. Sisenesin nende vahel kollaseks võõbatud tellisseintega ja eredalt valgustatud kambrisse, mille ainus mööbliese oli madal seina külge kinnitatud puupink.
Koljat selgitas, et nad küll ei puuduta mind, aga tahavad mu rõivad läbi katsuda, sest mõnikord peidetakse narkootikume just neisse.
“Võtke dressipluus seljast!” asus Rootsi vägilane lahtiriietumist dikteerima. Tegin, nagu kästud. Järgmiseks pidin ulatama härrastele oma T-särgi. See oli mulle, häbelikule mehele, pehmelt öeldes ebamugav. Ent sellega asi ei piirdunud, viikingitest turvaeksperdid tahtsid mu püksidki enda valdusesse saada. Seal ma siis seisin nende ees aluspükste väel, segaduses ja õnnetu.
“Ja nüüd, palun, tõmmake püksid põlvedeni alla!” sain korralduse. “Kuidas palun?” ei tahtnud ma kuuldut uskuda.
“Tõmmake püksid alla!” kordas turvamees, imiteerides enda peal aluspükste mahatõmbamise liigutust. Näha oli, et tal on see liigutus korralikult käe sisse harjutatud.
Kuhu mul enam taganeda oli, tegin, nagu öeldud. “Ja nüüd tõstke käed üles ja keerake selg!” tuli järgmine korraldus. “Nüüd see siis juhtub,” mõtlesin ümber oma telje keerates hirmunult, kujutades ette, kuidas kohe sisenevad minusse kummikindais käed. Sulgesin vastikusest silmad ja tardusin nagu küülik mao ees.
“Korras, võite riidesse panna,” ei läinudki aga protseduur minu kergenduseks anaalseks.
100 000 tagumikku
Mõistagi, vabandust mu käest ei palutud. Sellega oleksid tollitöötajad, kes selgitasid, et nad teevad ainult oma tööd, tunnistanud, et tegid midagi valesti.
Külm kalapilk silmis, laksas mu sellesse jamasse sikutanud naisturvatöötaja mu ette lauale voldiku “Why You? (“Miks sina?”, A. P.), millest selgus, et mul oli au olla üks 100 000 inimesest, keda Rootsi toll narkootikumide leidmiseks aastas kinni peab. Ja et loodetavasti mõistan ma, et minuga toimetatud protseduurid on väga oluline osa võitlusest narkootikumidega.
Nüüd ma peaaegu tundsin end läbi otsinud meestele nende ameti tõttu kaasa. Kui meeldiv saab see ikka olla, kui sulle aastas keskeltläbi 100 000 ehk päevas 300 korda tagumikku näidatakse?
Aga narkootikumide vastase sõja eesliinil võitlev vägilane ise tundus omade ja kuningriigile antud panusega rahul olevat.
Rõõmsa muhelusega, kuid minu meelest siiski veidi vabandavalt ütles ta mulle: “Welcome to Sweden!”
“Lycka till!” (“Palju õnne!”, A. P) talle ja kõigile tema kaasmaalastele minu pooltki.