Garaažiettevõttest turuliidriks ehk kuidas Dunlopist saab Master

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Master ASi juhatuse liikme Magnus Kurveti kinnitusel pole ettevõte seadmete ja kinnisvara soetamiseks laenu võtnud. Edasi on liigutud omal jõul, samm-sammult ja kindlalt.

FOTO: Ants Liigus

Mis on ühist tarbeelektroonikaseadmeid tootval Apple’il ja Pärnu meeste rehvitootmisettevõttel Master? Mõlemad said alguse garaažist. Masterit ei anna mastaapidelt küll Apple’iga võrrelda, ent ometi on kaks aastakümmet tagasi rajatud ettevõttest saanud Põhjamaade suurim rehvide töötleja.

Tasapisi kasvanud, turu turu järel vallutanud ettevõtmisele pandi algus 1989. aastal, Eestis puhkenud kooperatiivide loomise buumi tõusuharjal. “Ma sõitsin siis taksot, istusime samas autos ja hakkasime rääkima – Riia maantee kooperatiivi taga parklas,” mäletab Master ASi üks asutajatest, juhatuse liige Tiit Rämmal päeva, kui koos Magnus Kurvetiga rehviparandustöökojast mõte idanema pandi.

Viljakas oli see pinnas, kuhu mõte langes. Konkurents ju sisuliselt puudus. Rehve taastas siinkandis ainult VAZi autoteenindus. Samal ajal oli nõudlus rehvide lappimise järele meeletu, sest Rämmali mäletamist mööda, sai ametiühingust aastas soetada kaks rehvi. Sedagi juhul, kui õnne oli.

Forseliuse kiiluvees

Nõnda polnud ime, et algul laatadel suhkruvati-, vahvli- ja pannkoogimüüjatega konkureerinud Master peagi Kurveti kodugaraažist välja kasvas ja mehed Pärnusse Ehitajate tee äärde, kohta, kus praegu asub Catweesi müügisalong, oma rehvitöökoja ehitasid.

Taastati ja müüdi vaid Soomest ja Rootsist kokku ostetud rehve. Sellest põhimõttest hoitakse, muide, kinni tänini. “Eestimaalt me ei võta ühtegi rehvi,” kinnitab Kurvet, kelle ütlust mööda sõidetakse Eestis rehvid ribadeks ja neid ei anna taastada.

Kui praegu tarnitakse Masterile tuntud tootjate, nagu Good-Year, Nokia, Dunlop, Pirelli, rehvikarkasse raskeveokite ja merekonteineritega kõikjalt Euroopast, siis algusaastatel ostsid Rämmal ja Kurvet neid omal käel kokku. “Ostsime veoauto, käisime autokoolis, tegime endale C-kategooria ja siis kahekesi sõitsime,” meenutavad mehed.

Täpselt samamoodi: lihtsalt, näitlikult ja mõjusalt toimus valmistoodangu turustamine. Mehed haarasid mõlemad ühe rehvi kaenlasse ja sõitsid üle mere oma kaupa tutvustama. Täpselt nõnda nagu Eestis rahvakoolmeistrite seminari rajaja Bengt Gottfried Forselius 1686. aastal koos kahe jüngriga. Kuid erinevalt Forseliusest, kes kaks aastat hiljem sama trikki korrates sügisel tormisel merel uppus, kinnitas Master majandustorme trotsides taastatud rehvide turul üha kindlamalt kanda.

Nii jäi Pärnusse rajatud rehviremondi töökoda 1991. aastal ettevõttele kitsaks, mistõttu koliti Paikuse valda Tammuru küla lähedale Sindi sovhoosi pardifarmist tühjaks jäänud hoonese. Seal tegutsetakse seniajani. Tõsi, kui algusaastatel üüriti poolt farmihoonest, siis nüüd omatakse kolme ehitist.

Tõtt öelda ei reeda metsade vahel peituvad lubjatud seintega rajatised võõrale kuidagi, et nende varjus tehakse rehve, mille järele on nõudlus Soomes, Rootsis, Taanis, Baltikumis ja Venemaal.

Pikk protsess

Kuidas ikkagi saab Pirellist või Dunlopist Master? Sarnaselt ümberkasvatusasutustega algab rehvide töötlemine saunaga. Täpsemalt öeldes küll kuivatiga, kus ei vabaneta satikatest, vaid niiskusest, seda umbes 80kraadises kuumas õhus ja paari päeva jooksul.

Kuivatist tulnud, läbivad rehvid visuaalse kontrolli, mille käigus defektsed rehvid välja praagitakse ja utiliseerimisse suunatakse.

Sõelast läbi pääsenud rehvid lähevad karestamisele. Mis sisuliselt tähendab rehvi mustri kuni alumiste kihtideni mahakraapimist. Nõnda, et kasutatud rehvist jääb alles vaid karkass, millele uut rehvi ehitama hakatakse.

Esmalt kaetakse rehvid kontaktliimiga, millele omakorda kantakse vastavalt valmistatava rehvi ümbermõõdule ja profiilile toorkumm. Seda tellitakse Soomest Nokia kummitööstusest oma 25 tonni kuus. Koos toorkummi pealekandmisega asendatakse rehvi küljed küljelindiga.

Seejärel pistetaksegi toorkummiga kaetud ja esmase tasakaalustuse läbinud rehvid katlakujulisse pressi, kus toorkummikihi sisse surutakse spetsiaalsete Itaaliast tellitud vormidega Masteri kaubamärk ja muster.

Mustrivalikul lähtub ettevõte Tehnikamaailma rehvitestidest, kust valiti nüüdseks juba tootmisest maha võetud mustrid, mis enam pole patendiga kaitstud. See ei tähenda, et Masteri kasutatavad rehvimustrid oleks ajale või kvaliteedinõuetele alla jäänud. “Meie mudelid olid aastaid rehvitestides esimese kolme hulgas,” töötavad end heast küljest näidanud rehvid Kurveti kinnitusel tänapäevalgi.

Viimaks, pärast pool tundi väldanud “keetmist” ehk pressimist on poolpidusest Dunlopist saanud Master. Igati Euroopa standarditele vastav, nagu kinnitab rehvi küljel olev sertifikaadimärk ja number uhke kirja kõrval märgib, et toode on valminud Euroopa Liidus.

Pingelise eelarvega kundele

Master toodab üle 40 rehvitüübi, millest 80 protsenti on talverehvid, mille järele on turul suurem nõudmine ja väiksem konkurents. Päevas valmib Masteri 16 “katlas” keskeltläbi 400 rehvi, mida praeguse nõudluse kohta on isegi vähe. Valmis rehvid ei jõua lattugi, sest lähevad ahjusoojana kaubaks.

Ehkki Masterit müüakse Eestis üle poolesajas poes ja teeninduspunktis, jõuab suurem osa ettevõtte toodangust välisriikidesse.

“Kaup ise ju reklaamib ennast,” kinnitab Kurvet, et nüüd pole uute edasimüüjate leidmiseks enam vaja palju vaeva näha. Piisab, kui nõudlus kasutatud rehvide järele kasvab protsendi võrra, ja firma klientide arv tõuseb tuhandeid.

“Need on mõeldud inimesele, kelle eelarve on pingeline,” on Masteri toodang Kurveti jutu järgi samalaadsetest tuntud tootjate rehvidest kaks korda odavam, pakkudes nõnda parimat hinna ja kvaliteedi suhet, mille järele jagub nõudlust nii kodu- kui välismaal. Alati ja aina rohkem, arvestades üleüldist autostumist.

Mõistagi, ainult nõudlusele lootma jääda ei saa. Lõpuks otsustavad kvaliteet ja kaader. Ja töötajad on Masteris ettevõtte nime väärilised, oma ala meistrid. Ja kes veel ei ole, saab selleks kogenud kolleegi käe all. Kui tahtmist ja huvi on.

Hoog ei rauge

Kurvetil ja Rämmalil on endiselt nii tahtmist ja huvi. Ja niisama palju kui 23 aastat tagasi, mil neil juustes ühtki halli karva polnud. Ettevõtmisest on meestele saanud aastatega nagu hobi või kinnisidee. “Sa mõtled selle peale ikka kogu aeg, 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas,” tunnistab Rämmal.

Nii sõidavad mehed iga päev tootmishoonesse kohale, et asjad oma silmaga üle vaadata ja nõuga aidata, kus vaja. “Siin pead sa olema psühholoog ja perenõustaja, töötasu- ja turundusosakond,” tõdeb Rämmal, et mehed on algusest peale ihu ja hingega ise ettevõtte juures olnud. Sellise pühendumusega saabki pisikesest garaažiettevõttest oma ala liider.

Tagasi üles