Volikogus on arutusel 75 miljoni kroonine eelarvekärbe. Kas sellisest kärpimisest piisab? Tööpuuduse kasvust tingitud tulude alalaekumist võib prognoosida aasta lõpuks sellises mahus, mis hiljemalt sügisel sunnib linnavalitsust kärpima eelarvet veel vähemalt samas ulatuses, kui mitte rohkem. Sügisel on aga valimised, nii et suure tõenäosusega peame menetluses eelarvega novembrini vastu pidama.
Tuleb tunnustada Pärnu linnavalitsust, mis lõppeks suutis mingi kärpekava kokku panna. Väikese teki all hulgakesi on seda raskem magada, kui tubagi juhtub kütmata olema.
75miljonilise negatiivse lisaeelarve puhul võiks küsida: kas kõik kaotavad solidaarselt?
Vastus on selge ei. Kaotab linnakodanik, võidab linnavalitsus ja ametnikkond. Linnakodaniku kaotus seisneb selles, et talle ei võimaldata neid teenuseid sellises mahus, mille eest ta makse on maksnud. Teda petetakse. Poliitiliste linnavalitsejate ja ametkonna palku ei kärbita, reaalne töö aga jääb vähemaks, kuna pole raha ülesannete täitmiseks.
2009. aasta lõpul peab siis uus linnavalitsus olema see paha, mis praeguse tegevusetuse vilju maitseb ja lõiked ära teeb, aga selleni on veel aega.
Arvan, et kõige umbusklikumadki on veendunud, et Pärnu linna kohustuste tase ületab seadusega lubatud 60 protsendi määra. Kui jätkuvalt ei suudeta teha küllaldases ulatuses eelarvekärpeid ega laenude tagasimakseid, kasvab kohustuste osa veel. Tulud ju vähenevad. Pöidlakeerutamine ehk mittemidagitegemine ei tekita linnakassasse raha juurde ega lahenda probleeme.
Linnavõimule tavaks saanud viisil jätkates tõotab 2010 tulla Pärnu linnale tänavusest veel hullem. Kui linnavalitsus ei näe praegu võimalusi kärpida eelarvet rohkem kui 75 miljoni krooni võrra, sest teede ja tänavate koristamise ja kordategemise arvelt ei ole enam võtta midagi, siis tänavavalgustuse väljalülitamine sügisel on juba paratamatus ning aasta lõpuks jäädakse ikkagi 80 miljonit võlgu.
Mille arvelt aga võetakse 2010. aastal pea 40 miljoni krooni kasvavate laenude tagasimakseteks ja 2011. aastal veel 100 miljonit krooni, millele lisanduvad spordihalli hoonestusõiguse tasud, jääb mõistatuseks kõigile.
Mind kui Pärnu linnavolikogu noorimat liiget paneb imestama süüdimatus, millega linna rahaasju aetakse. Põhjuse leidsin Pärnu keskraamatukogu lugemissaalis vanu Pärnu Kommuniste ja Pärnu Postimehi sirvides.
Enamik praegusi otsustajaid kõneleb seal kui kunagised Kommunistliku Partei linnakomitee liikmed ja täitevkomiteelased. Nimesid võite leida ise nõukogudeaegsetest Pärnu lehtedest. Võtkem siis rasket olukorda kui pikaleveninud desovetiseerimist.
Usun jätkuvalt, võib-olla naiivselt, aga siiski, et linnavõim võtab mõistuse häält kuulda ja soovib midagi selget ja julget linna heaks teha.
Selleks teen mõne põhimõttelise ettepaneku.
Esiteks tuleks praegu arutusel eelarvekärbet suurendada vähemalt 150 miljoni kroonini. Kulusid saab kärpida ainult linna üldvalitsemiskulude arvelt. Kas raha võetakse kohalikule omavalitsusele pandud kohustuste täitmata jätmise arvelt või mainekujunduse ja palkade arvelt, on poliitilise valiku koht, milles otsustusvoli on ainult võimuliidul. Kui 2009. aasta lõpuks selgub, et tulude laekumine on parem kui eelarve kärpega kavandatud, tuleks enne tähtaega vähendada linna kohustusi laenu andnud pankade ees.
Teiseks peaks linnavalitsus viivitamata välja töötama töökohtade loomisega seotud ettevõtjaid toetavad abimeetmed ja need kohe ellu viima. Ilmselgelt ei piisa uute luuameeste ja munitsnike töölevõtmisest.
Kolmandaks tuleb leida muid võimalusi linnatulude suurendamiseks.
Loodan, et võimuliit ja Pärnu Postimees suudavad näha opositsioonis enamat kui virisejat ja vingujat või - mis veel hullem - ärasõnujat, märkamata probleemide tegelikke põhjusi. Võimuliidu vigadele ja tegematajätmistele oponeerimine on iseloomulik demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.
Või peaksime Pärnu linnavolikogus viimasel ajal tavakssaanu järgi kuuletuma volikogu esimehe Ahti Kõo nõudele, milles ta lausa keelab volinikel analüüsida linnavalitsejate vastuseid? Kas sellist Pärnut me soovimegi?