Lõputu tühikargamine koolivõrgu ja õppekavade uuendamise ümber on kandnud juba arvestatavat vilja: õpilased ei suuda ennast enam kirjakeeles väljendada ega saa loetavast tekstist aru.
Urmas Hännile: Raha pani hariduse valdkonnas rattad käima
/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
1. detsember 2012, 09:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda tõdes eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse eesti keele peaspetsialist Märt Hennoste novembri alguses Eesti keelenõukogu seminaril.
„Endiselt on probleem poiste õigekirjaga, kuid on märgata ka õigekirjas nõrkade tüdrukute [hulga] kasvu,” leidis Hennoste viimase riigieksami tulemusi analüüsides. „Kirjandi õigekirja eest sai null punkti 17,37 protsenti õpilastest: 22,61 protsenti poistest ja 13,30 protsenti tüdrukutest.”
Paha lugu, mis muutub veel täbaramaks Euroopa Komisjoni tellimusel valminud uuringu tulemusi meenutades: mainit teadustöö kohaselt on 13 protsendil 15- aastastest Eesti noortest puudulik lugemisoskus, poiste seas on see protsent koguni 19.
Kirjaoskamatud õpetajad
Ent mida enamat ongi tahta, kui eakad, kuid keeleoskajad emakeeleõpetajad väsivad, ameti maha panevad ja nende asemele tulevad kasvavat põlvkonda harima noored, kellel maarahva keelest pehmelt öeldes hämar ettekujutus ja kellele mõni raamat mõttega läbi lugeda on paras vägitükk.
„Ajal, mil välismaal ja toimetamata keskkondades veedetakse väga palju aega, ei saa õigekeelsuslatti ka eesti keele õpetajale hoida senisel kõrgusel,” leidsid eelnimetatud seminaril tehtud ettekandes Tallinna ülikooli professor Krista Kerge ja Tartu ülikooli dotsent Kersti Lepajõe.
Tulemus on, nagu nentisid viimati nimetatud õpetlased, et eesti filoloogia magistriharidus, saati õpetajakõrgharidus üldiselt ei taga varasemas mõttes ideaalseks peetud õigekirjaoskust ega kirjakeele valdamist.
Eks ta ole. Eriti arvestades, kellest kõrgkoolid peavad lihvima sädeleva haritlase ehk oma erialal pädeva inseneri, arsti, õpetaja, kuid kellega seoses keeleteadlane Martin Ehala juba kolme aasta eest tõdes, et üle 40 protsendi esmakursuslaste kirjakeele oskus on nii madal, et see mõjutab nende tõsiseltvõetavust.
Liig suured klassid
Miks ma seda kõike kirjutan? Ainult sellepärast, et ma ei saa aru, kuidas tõstab Pärnu koolivõrgu ümberkujundamine õpilaste nii laiemas kui kitsamas tähenduses kirjaoskust, mis peaks olema igasuguse koolipidamise esmane eesmärk. Ehk minu tönts silm ei seleta, mil moel tõstab koolivõrgu muutunud vorm selle sisu uuele kõrgemale tasemele.
Ja üldse ei mõista, kuidas kasvatab praegu pealt 1000 õpilase ja 36 klassikomplektiga Koidula kooli muutmine tulenevalt peagi kinnitamist leidvast „Pärnu linna haridusvaldkonna arengukavast 2013–2025“ vähemalt 540 õpilase ja 15 klassikomplektiga gümnaasiumiks noorte õppimisõhinat. Miks on kool, kus viis tertia’t, viis secunda’t ja viis prima’t praegusest korraldusest etem?
Liiati kui eeltoodud numbritest lähtudes on tulevikus igas Koidula gümnaasiumi klassis minimaalselt 36 õpilast.
Ometi manitses president Ilves oma emakeelepäeval öeldud kõneski, tõsi, epistli põhjus oli muus, koole mitte moodustama liiga suuri õpilaskollektiive (klasse), sest massiauditooriumides ei jõua pedagoog kõigi nimesidki selgeks õppida, rääkimata tulemuslikust õppetööst.
Kas tõesti ülendavad Euroopa regionaalarengu fondi rahastatavast gümnaasiumivõrgustiku korrastamise meetmest terendavad kuus miljonit eurot Pärnu koolivõrgu ümberkujundamiseks kiidetud sebimise mõtestatud tegevuseks? Või lõigatakse enne, kui on jõutud üheksa korda mõõta? Sest raha paneb rattad käima.
Kõige krooniks ei maksa unustada, et järgmised korralised kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on 2013. aasta 20. oktoobril.
Ehk „Pärnu linna haridusvaldkonna arengukava 2013–2025“ radikaalsemaid punkte võivad hakata ellu viima sootuks teised inimesed. Kes hakkavad pead murdma sellegi üle, kust leida õppureid Pärnu täiskasvanute gümnaasiumisse plaanitavasse üheksasse gümnaasiumiklassi.