Viirustest puretud kartul sünnib katseklaasist uuena

Praegu on juba 40 aastat kartulitega tegelnud Viive Rosenbergi hoole all Saku laboratooriumis katseklaasides üle 400 kartulisordi. Foto: Urmas Luik

Paljud põllupidajad otsivad pärast mullust ülikehva kartulisaaki uut seemet. Kui euroliidust sissetoodud sorte pakutakse müüa küllaldases valikus, siis Eestis aretatud kartulisortide terved seemned on tõeline haruldus.

Kartuli ja muudegi aiakultuuride tervendamisega tegeldakse Sakus Eesti maaviljeluse instituudi taimebiotehnoloogia osakonnas EVIKA. Kartulitervendamise sektori vanemteadur Viive Rosenberg tõdeb, et ei ole kartulisorti, mis viirustest ei nakatuks. “Vanad sordid on kehvaks ja haigeks jäänud ja meie saame oma meetodiga need ära parandatud,” selgitas Rosenberg. “Me justkui remondime sorte.”

Tervendamiseks (või sordi säilitamiseks) võetakse taime pungast mikroskoobi all koelõik, mis katseklaasis kasvama pannakse.

Nii ongi laboratooriumis tuhandetes katseklaasides kasvamas taimed, millel pole ühtegi haigust. Jõu kasvada annab neile 20 ainet sisaldav toitesegu. Toitelahuse teeb tahkeks agar-agar, sama mis marmelaadigi.

Sääraselt on võimalik sorte aastaid säilitada. Sakus on katseklaasides praegu üle 400 kartulisordi. Osa neist säilitatakse aastaid sel viisil, teised aga hakkavad juba lähikuudel mugulaid kasvatama.

Kui puhas mugul mulda pista, kui kaua ta terve püsib? “Seni kui lehetäi tuleb ja uue viiruse toob,” vastas Rosenberg. Nii ongi sordi tervendamine lõputu töö. “Vahepeal ei tohtinud me inimestele tervendatud kartuliseemet jagada, nüüd on lootust, et saame taas selleks loa,” rõõmustas teadur.

Katseklaasist plastrulli

Katseklaasist istutatakse taimed plastrulli. See on kohapeal väljaarendatud viis taimede kasvatamiseks, nõukogude ajal oli see patenditudki.

Rosenberg kiidab, et sel viisil kasvavad väga tugevad taimed, mis annavad rikkalikku saaki. “See on lihtne ja taimede juurdumiseks väga hea viis,” tähendas ta. “Kui kodus lille ja kurgitaimede tarvis samasugune teha, siis needki kasvaksid hästi.”

Rullide tegemiseks tuleb võtta pikk kitsas kileriba, asetada see pikale lauale, raputada kilele kasvuturvast, keerata kileribast ja turbast justkui rullbiskviit ning see kindlalt kinni siduda. Ongi valmis odav istutusnõu, kuhu taimed pikeerida.

Et hiljem taimi kätte saada, piisab rulli lahtikeeramisest ja iga taim on sikutamata käepärast võtta.

“Taimedele millegipärast meeldib neis rullides kasvada,” rääkis Rosenberg. “Kui panna nad tihedalt kasvama, juurduvad hästi, kui hõredalt, siis mitte nii hästi.”

Kui säärastesse rullidesse istutatud kartulitaimed on jõudnud juba varsi kasvatada, lõigatakse neilt pistikud ja pannakse need omakorda mulda. Neistki sirguvad viirustevabad kartulitaimed, mis hiljem põllule mugulaid kasvatama pannakse. “Sel viisil võiks ühest katseklaasitaimest aastas miljoneid taimi kasvatada,” ütles Rosenberg.

Samamoodi rullis kasvatatakse EVIKAs maasikataimi, õuna-, pirni- ja ploomipuid ning muudki. Või on sort geenipangas säilitamisel. Nimelt kaob osa sorte aja jooksul aedadest-põldudelt. Näiteks on sel viisil kadunud mõni Eestis aretatud ploomisort, aga Sakus on need katseklaasides olemas. Mõni kartulisort on säilinud seal juba üle 30 aasta. Säilitamiseks on spetsiaalne ruum, kus aasta ringi sooja viis kraadi.

Kuidas idandada?

Kevadel tekib kartulikasvatajatel küsimus: kuidas idandada mugulaid, et saak oleks võimalikult rikkalik? Rosenbergi sõnutsi peaks seemnekartul saama pisut valgust. Kui kartul idaneb pimedas, venib idu pikaks, on peenike ja värvitu kui rotisaba. Selline kartul kaotab osa oma elujõust. Liig pikad idud võib küll ära murda ja kasvavad uued, kuid täit jõudu mugulas enam pole.

Õige mahapanekuidu peab olema väike ja kõva, mis ei murdu. Kõige parem oleks hoida seemnekartulit pool valges ja 12 kraadi juures.

Varase kartuli sortide soovitamise palvele vastates jääb Rosenberg napisõnaliseks, sest aastakümneid Eestis kasvatatud tõeliselt häid sordiseemneid pole enam saada, aga Lääne-Euroopast Eestisse toodud varajase kartuli sordid võivad meie heitlikus kliimas areneda teisiti kui kodumaal. Eestimaistest sortidest väärivad Rosenbergi kiidusõnu “Maret” ja “Varajane kollane”.

Küll jagab põllumajandusteadlane nippe, kuidas võimalikult varakult saaki saada. Kõik algab idandamisest: idu peab olema tugev.

“Juba praegu võib maale katteloori peale panna, et see lõpuni sulaks ja soojeneks,” soovitas Rosenberg. “Mugulaid võib enne mahapanekut paar päeva toas soojas hoida, siis soojenenud maasse vaod ajada ja soovitavalt päikesepaiselisel päeval lasta esmalt vagudel soojeneda. Seejärel tuleks katteloor ära võtta ja sooja mulda soojad mugulad panna, vaod kohe kinni ajada ja taas katteloor peale.”

Öökülmade hirmus peaks taimedel katteloori jätkuvalt peal hoidma.

Nii toimides peaks hiljemalt jaanipäevaks värske kartul võtta olema. Rosenberg on sel viisil toimides juba 10. juunil saaki koristanud.

Potti, salatisse ja ahju

Eks iga kokkaja ole märganud, et ehkki toimid samal viisil, keeb mõni potitäis kartuleid katki või muutuvad salatisse lõigatud kartulid pudruks.

Kelle käest siis veel, kui mitte 40 aastat kartuleid uurinud Rosenbergi käest sortide kohta nõu küsida?

“Eesti kartulitest ei lagune keetmisel ära “Ants” ja “Anti”,” soovitas teadur. “Kipuvad lagunema “Juku”, “Maret”, “Ando”, “Vigri”, aga maitse on neil jälle parem.”

Need kartulid, mis keetmisel lagunema kipuvad, ei sobi mõistagi salatisse. Selleks tarbeks võib kasutada näiteks “Antsu”.

Haruldaselt heaks salatikartuliks nimetas Rosenberg Saksamaalt pärit sorti “Nicola”, samuti “Blue Congot”. Muredast kartulist tehtud salat ei pruugi küll halva maitsega olla, aga väljanägemine on inetult pudrune.

“Head pudrukartulid “Ando” ja “Juku” jäävad aga ahjus küpsetades kuivaks,” iseloomustas Rosenberg. “Imemaitsvad ahjukartulid annavad “Varajane kollane” ja “Maret”.”

Salatiks on head “Ants”, “Anti” ja “Reet”. Silmas tuleb pidada, et varased vesised mugulad teevad salati liimiseks.