Prantslane Cedric Congiu ja tšehh Hana Šrajerova soovivad Pärnumaal vabatahtlikena töötades parandada keeleoskust, laiendada silmaringi ja aidata nõuga kaasa kohalikus kultuuri- ja noortetöös.
Euroopa noored vabatahtlikud Pärnumaal igavust ei tunne
11. jaanuar 2013, 09:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Cedric ja Hana saabusid Eestisse septembrikuus organisatsiooni Euroopa Noored Vabatahtlikud projekti raames ja jäävad siia suve alguseni. Hana asus ametisse Pärnus Nooruse majas, Cedric Tahkuranna avatud noortekeskuses.
Arhitekt treenib inglise keelt
28aastane Hana kandideeris vabatahtlikuks mitmes riigis ning sai valida Eesti ja Itaalia vahel. Et neiu polnud Balti riikides ega Skandinaavias kunagi käinud, otsustas ta tulla Pärnusse.
Arhitektiharidusega Hana rääkis, et kuna Tšehhis kestab majanduskriis, ei ehitata seal praegu just palju maju ja arhitektuuribüroos kuivas leib kokku. Nii sündiski otsus tööalaselt aeg maha võtta.
“Ma olen Euroopas reisinud, aga pole kunagi kodust nii kaua eemal olnud,” tunnistas Hana. “Küllap jõuan elus veel paikne olla ja tööle-perele pühenduda, praegu tahan veidi maailmas ringi vaadata.”
Neiu tegi vabatahtlikku tööd kodumaalgi, aidates korraldada Tšehhi inimõigustele pühendatud dokumentaalfilmide festivali “One World”, abistades pimedaid ja raske trauma läbiteinud haigeid.
Hana tahab Eestis oma inglise keele oskust parandada, sest kuigi keelt Tšehhi koolides õpetatakse, polevat kodumaal eriti võimalust seda praktikas kasutada.
Nooruse majas õpib neiu usinasti eesti keelt ja korraldas ainult paarikuuse õppimise järel majas lastele teemaõhtu Tšehhi Püha Nikolause päeva tähistamisest. Eesti keeles! Hana peab blogi, mille sissekandeid saab lugeda nii inglise kui eesti keelde tõlgituna.
Arvutitöö ja paberikunst
Vabatahtliku ülesannete hulka kuulub Nooruse majas toimuvate tegevuste reklaamimine asutuse kodulehe, Youtube’i kanali ja videoreklaamide kaudu.
Nii tegi Hana jõuludeks videopostkaardi, mida Nooruse maja oma sõpradele-koostööpartneritele saatis. Majas ripuvad kõikjal tema valmistatud paberist ja nöörist jõulukaunistused. Peagi loodab neiu alustada paberikunsti huviringiga lastele.
“Hana on olnud aktiivne ja tubli,” kiitis Nooruse maja juhataja Uudo Laane neiu senist tööd. “Mulle meeldib tema loominguline ja taaskasutust väärtustav mõtteviis. Seegi oli tubli saavutus, et ta, keelebarjäärist hoolimata, suutis eestikeelse lasteürituse korraldada.”
Hana on Nooruse majas juba viies vabatahtlik, veebruari alguses saabub kuues, tšehhi noormees.
“Meile tähendavad vabatahtlikud täiendavat tööjõudu, mida me muidu ei saaks endale lubada,” väitis Laane ning lisas, et vabatahtlike sooviavalduste vastuvõtmise ajal saadetakse neile CVsid iga päev. “Esimeste kuude jooksul kulub küll aega ja ressurssi, et vabatahtlik meie kollektiivi integreerida ja selgeks saada, milleks inimene suuteline on, aga hiljem läheb juba lihtsamalt.”
Prantslane Uulus
Cedric Congiu käis mõnda aega tagasi puhkusereisil Tallinnas ja soovis vabatahtliku tööd tehes Eestit paremini tundma õppida.
Noormees õppis ülikoolis võõrkeeli, kuid leidis, et eriala pole siiski sobiv, ja jättis õpingud pooleli. Töötas mõned aastad supermarketis ja otsustas siis vabatahtlikuna end proovile panna, et saada iseseisva elu kogemusi ja uusi sõpru.
22aastase prantslase ülesandeks on sisustada noorte vaba aega Tahkuranna avatud noortekeskuses. Ta on korraldanud kaks Prantsuse kultuuri teemaõhtut, aidanud noortekeskuses organiseerida võistlusi ja mänge. Samuti õpetab ta huviliste grupile kord nädalas prantsuse keelt.
“Mulle meeldib laste ja noortega töötada, aga vahel on raske,” tunnistas Cedric. “Noortekeskuses käivad 7–17aastased õpilased väga erinevate soovide ja ootustega.”
Noormehe jutu järgi kuuleb ta mingeid tegevusi välja pakkudes lastelt tihti vastuseks “ma ei tea” või “see on igav”, samal ajal arvutimängu mängiva sõbra õla taga passida polevat kunagi igav … Noorte liigne arvutivaimustus ja passiivsus olevat probleemiks Prantsusmaalgi ja ilmselt kõikjal, kuhu arvutid on jõudnud.
Keeleprobleemi vabatahtlikul pole, sest enamik eestlasi oskab inglise keelt.
Ainult siis, kui vahel keegi Uulus või Pärnus tänaval temalt midagi eesti keeles küsib, satub Cedric kimbatusse, sest kui ta eesti keeles vastata püüab, jätkatakse vestlust samas keeles ja prantslane kaotab jutujärje käest.
Keskuse noorsootööjuhi Merit Reinholdi meelest mõjub Cedric kohalikele noortele hästi: nad tutvuvad teisest rahvusest inimesega, saavad praktiseerida keelt ja mitmed lapsed, kes algul inglise keeles rääkida kartsid, suhtlevad nüüd prantslasega päris julgelt.
“Cedric on meil teine vabatahtlik ja loodame sügiseks taas uue inimese saada,” rääkis Reinhold. “Vabatahtliku leidmine ei olnud lihtne, sest Uulu on Euroopa mõistes nii väike küla, et mitmed meie väljavalitud kandidaadid loobusid siia tulemisest.”
Pärnus on põnev
Hana ja Cedric väidavad, et igavust nad ei tunne. Hana veedab tihti aega perega, kelle juures ta elab, mängib pere lastega, hiljuti käidi koos Jõhvi lähedal suusatamas. Ta on leidnud uusi sõpru nii eestlaste kui Pärnus elavate välismaalaste hulgast, vahel saadakse kokku pubis või käiakse külas.
Neiu õppis portselanimaali Lüstri seltsi kursusel, tema tööd olid väljas seltsi talvenäituselgi. Hana on käinud Tallinnas, Tartus, Paides ja Viljandis, kevadel loodab ta rohkem tutvuda Eesti loodusega, veeta aega rannas, külastada Peterburi ja Riiat.
“Meri jäätub ja selle peal saab talvel kõndida, see oli minu jaoks uus kogemus!” kirjeldas Hana silmade särades. “Mulle maitseb verivorst. Väga tore on seegi, et tänaval lasevad autod jalakäijad üle tee.”
Üldiselt arvas tšehhitar, et eestlastega on lihtne suhelda ja neid mõista, kuna endisi sotsialismileeri riike seob sarnane ajalugu. Oskaks vaid rohkem eesti keelt, et inimestest paremini aru saada.
Pärnus ühes külalistemajas elav Cedric veedab vaba aega kodus puhates ja sõpradega kohtudes, vahel käib bowling’ut mängimas, kinos või spaas. “Tean, et paljud noored peavad Pärnut igavaks kohaks, aga mina pole seni igavust tundnud,” väitis ta.
Prantslasele meeldib Eesti metsane loodus, mis erineb tunduvalt tema kodukoha maastikest. Eesti toitudega noormees ei pirtsuta, kuigi kala ja seeni püüab võimalusel vältida.
Tuleviku kohta ei tea Hana veel täpselt, kas ta jätkab pärast vabatahtlikuaja lõppemist kodumaal arhitektitööd või otsib tööd mõnes organisatsioonis.
Cedricut huvitab sotsiaaltöö, mida ta kavatseb Prantsusmaal õppima asuda.