Heli Müristaja: Turist hoiab riided seljas, kas Pärnu on selleks valmis?

Foto: Urmas Luik

Tänavu täitub Pärnus esimese supelasutuse avamisest 175 aastat.

Pärnu ja Lääne-Eesti turismimajandust uurinud ja rea selleteemalisi kirjutisi avaldanud turismiala õppejõu Heli Müristaja hinnangu kohaselt jätkub suvepealinnale nii ajaloosära kui tänapäevakuulsust, ent turismiteooriates on uusi arenguid, mis tuleks meilgi omaks võtta, ja praktikaid, mida õppida.

Kuidas Pärnu ja Pärnumaa näeb välja Eestimaa turismikaardil?

Kui tahta öelda, et suurim, ilusaim ja kauneim, siis Pärnul on turismimajandust iseloomustavate arvude järgi auväärne teine koht riiki külastavate välisturistide poolest ja seda mõistagi Tallinna, ei kellegi teise järel.

Kui jätame kõrvale pealinna, mis loomulikult on turistide arvult üle kõigist teistest Eesti linnadest ja maakohtadest, siis olemegi “number üks”.

Aga Tartu?

Tartu tuleb Pärnule järele väga kiires tempos.

Kui vaatame Tartut väisavate turistide arvu suhtelist kasvu, peaksime Pärnus värisema, sest meie kasvunumbrid on Tartuga võrreldes tagasihoidlikud. Kui aga võrdleme turistide absoluutseid lugemeid, on Pärnu ikka veel kaugelt suurem turismimagnet kui Tartu.

Rõõmustagem, et Tartu nii tugevalt meile järele tuleb, sest kas olete püüdnud istuda kahe jalaga taburetil? Selleks et taburet püsti seisaks, on vaja vähemalt kolme jalga. Turismimajanduses võiksid need Eestis olla Tallinn, Pärnu, Tartu. Kui saaks sinna juurde neljanda, mis oleks Ida-Virumaa, Narva, Narva-Jõesuu, siis istuks meie turismimajandus juba päris kindlal taburetil ega vajuks kuhugi kaldu.

Pärnut võrreldakse turismimajanduse analüüsimisel rohkem Haapsalu, Kärdla ja Kuressaarega, mitte Tallinna, Tartu või Narvaga. Miks see nõnda on?

Sellepärast et riiklik poliitika on jaganud Eesti regionaalselt kolm pluss üks regiooniks. Need on Tallinn ning Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eesti.

Meie siin Lääne-Eestis koosneme omakorda neljast maakonnast, meid vaadeldakse turismimajanduseski koos.

Teine põhjus, miks meid on hea võrreda Haapsalu ja Lääne-Eesti saartega, peitub sarnases taustsüsteemis: meri, ravikuurordid, loodus.

Kui vaadata meie regiooni tähelepanelikumalt, siis oleme Lääne-Eestiski päris erinevad.

Olen teinud viimastel aastatel analüüse, mis tuginevad passiivse mobiilpositsioneerimise meetodil, ehk siis mobiilide toimingute järgi selgitatakse välja, kui palju turiste on eri piirkondades olnud. Nii sise- kui välisturiste. Selgus, et Pärnu koos maakonnaga on kolme viiendiku turistide sihtkoht Lääne-Eesti külaliste koguarvust.

Sirvides teie uurimustes toodud küsitluste kokkuvõtteid, jäi mulje, et rahuloluks pole Pärnus turismiteenuseid hinnates küll alust.

Ainult mõned näited: ette heidetakse, et kultuuriüritused Pärnus jaotuvad kohalikele ja turistidele mõeldud üritusteks, eri eas turistidele ja mitmesuguste ootustega huvigruppidele pole osatud meelelahutust pakkuda, lastel ja seljakotituristidel pole suvises Pärnus midagi teha, eakad turistid ei tea, kuhu lärmakate noorteürituste eest kultuurselt pakku minna, ja kultuurilembed inimesed avastavad sobivaid üritusi tihti alles tagantjärele, kui neist rääkima hakatakse.

Kuidas kommenteerite?

Paljus on teil õigus. On üks huvitav turismiteaduslik käsitlus, mille autoriks on Auliana Poon, kes 1990. aastate alguses oma doktoritöös tõmbas põhimõttelise joone enne 1990. aastaid kujunenud nn vana ja pärast seda areneva “uue” turismi vahele. Sealjuures on erinevus nende kahe vahel lausa dramaatiline.

Kui enne 1990. aastaid oli turistide peamine eesmärk päevitada, olla päikesepruun, tarbida varemtuntutega võimalikult sarnaseid tooteid, et äkki uus on ohtlik, siis nn uue turismi lainega süvenes tendents, mida Poon nimetas toredasti “hoidkem riided seljas” käitumisviisiks.

Äraseletatult tähendab see, et päikesepaistes lesimine ja lainetesse sumpamine pole enam turistide peamine eesmärk, vaid nad ootavad suvituspaikadelt selle kõrvale veel palju teisi turismitooteid ja meie viga võibki olla, et ajale jalgu jäädes ei oska me “riided-seljas-turismitooteid” küllaldaselt pakkuda.

See paistab selgesti meie suvistes kurtmistes, et “jälle ei ole rannailma, päikest, vihma aina sajab, on jahe ja turiste vähe”. Ongi vähevõitu, sest meie ootused ja teenused Pärnu turismimajanduses on rajatud ilusale ilmale. Meil ei ole käepärast pakkuda oma külalistele rannas viibimisele asendustegevusi peale kohvikutes, baarides, restoranides istumise. On paar-kolm näitusesaali ja mõni juhuslikku laadi õhtune kontsert.

Veel on uue turismi laine puhul oluline, et turist ei ole enam “tädi või onu naaberriigist või -linnast”, kes tuleb meile, et mõneks ajaks vahetada eluruumi, nagu vahetatakse tapeeti, mis on uus, värske ja ilus, kuid ununeb varsti ega köida enam tähelepanu.

Tänapäeva turist tuleb elamust otsima, mingit uut kogemust saama, isegi meilt midagi kogetu läbi õppima.

Turist ei eelda reisilt enam, et kaks nädalat pärast puhkust on ta Pärnus pruunistatud nahk jälle tooni võrra heledamaks muutunud, vaid peab reisi õnnestunuks, kui tal on midagi enamat puhkuselt kaasa võtta kui pruun ihu.

See on hoopis teistsugune väljakutse turismimajandusele, kui oli varem ja millega ollakse turismiäris harjunud.

Teiseks nn uue laine turisti eripäraks on, et turistid ei taha enam käia massiga kaasas, nad tahavad eristuda, saada ainuomased kogemusi ja elamusi, mistõttu aina rohkem reisitakse üksi, paariti, perekonnaga ja sõpruskondade kaupa. Need inimesed ei taha käia aastate jooksul sissetallatud turismigruppide radadel, vaid otsivad midagi uut, tähelepanuväärset, mida igalt poolt mujalt pole saada.

Jutt on vist ikkagi urbaniseerunud turismist, mitte loodusmatkadest. Lugesin ühest turismialasest uurimusest, vist samuti teie omast, et loodusressurss on tänapäeva turismimajanduses vähetähtis tegur. On see nii?

Ei ole vähetähtis. Aga kui rääkida loodusest peamise tõmbemagnetina, siis muutub see oluliseks kaugemalt tulnutele. Millist erilist loodusimet on meil pakkuda näiteks soomlastele, lätlastele või isegi lähivenelastele? Neil on seesama endalgi olemas. Aga kui jutt on Lääne- ja Lõuna-Euroopast või kui hüppame, hopsti, üle ookeanide, siis tuleb meie looduse eripära küll tähtsa tegurina mängu, olles turismi oluliseks huviväärsuseks ja põhjus siia reisimiseks.

Kui me vaatame Pärnu külastajaid – mis viimastel aastatel on õnneks üha kasvanud –, siis Pärnu linnas on välisturistide osakaal üle 60 protsendi.

Pärnu maakonnas, kus eeldame loodusturismi pakkumist, on see vaevalt viiendik turistide üldarvust. See et turistid meie rabadele, metsadele, rannaniitudele, paadimatkadele ja loodusradadele vaba aega ei kipu raiskama, pole ime, sest Pärnumaa välisturistidest 70 protsenti moodustavadki soomlased ja, uskuge, nad saavad oma metsades seenel ja marjul käies küllalt matkata, milleks tulla seda Eestisse tegema. Lähinaabrite jaoks tuleks luua meie loodusradadele mingisugune lisaväärtus, mida neil endal kodus pole.

Miks turism Soomest meie poole on hakanud vähenema?

Soome turismi eripära Pärnus on raviturismi suur osakaal. Suur hulk soomlasi käis varasemal ajal Eestis “hinda ostamas”, mis tähendab, et kaks nädalat Eestis elada tuli soomlasele palju odavam, kui see aeg kodus olla. Seda kinnitavad nii sanatooriumide kui spaade juhid. Nüüd, kus hinnad on meil mõnevõrra kasvanud, sellist “toote iseärasust” enam ei pakkuda ei saa.

Kui ülalkirjeldatud tüüpi turist ei saa Eestis puhates elamisraha kokku hoida, ei tule ta tagasi enne, kui meie turismiturg ei paku talle peale sanatooriumide-spaade uut sobivat toodet. Kuni me seda ei leia, võib tõesti juhtuda, et soomlastest kujuneb Eesti turismimajanduses “väljasurev maavara”, nagu turismiäris vahetevahel sõbralikult naljatades öeldakse.

Samal ajal oleme soomlastega harjunud, neil on siin võimalik emakeelega hakkama saada ja nad on igal juhul turistidena Eestis väga oodatud ja väärtuslikud, nii et soomlastele uute toodete pakkumisega tuleks tõsiselt tegelda.

Seda saab teha uusi turismitooteid pakkudes, mida kindlasti tehaksegi, et ligi meelitada uusi sihtgruppe, kui vanad hakkavad meist loobuma.

Kasvamas on Eestis Läti ja Vene turism. Venemaa puhul võib isegi öelda, et see on plahvatuslikult kasvanud, kuigi see “plahvatus” toimub nädala-kahe vältel, aastavahetuse ajal, mis on tekitanud avalikku vastukaja.

Tänu venelaste huvile Eesti vastu on hakatud rääkima turismist kui tähtsast osast Eesti majanduses, mis on tõsi. Mind üllatas meeldivalt, kui Postimehe juhtkiri rääkis turismi olulisusest Eesti riigile. Varem pole ma sellist ajakirjanduse tähelepanu turismimajanduse vastu märganud.

Mille poolest turistide hordid riigile head on, kui löövad turismipiirkondades hinnad kohalike jaoks lakke? Turism on lärmakas, koormab liiklust, toodab prahti, elavdab kuritegevust ja kohalike omavalitsuste eelarved ei teeni turismimajanduse pealt peaaegu üldse, kuna ettevõtlustulu läheb riigikassasse. Omavalitsusele jäävad üksnes turistidega kaasnevad mured.

Uuringud näitavad, et turism tõesti kergitab hindasid. Mis puutub riigi eelarvesse, siis turism loob juurde hulgaliselt töökohti, millest laekub osa maksuraha kohalikessegi eelarvetesse.

Eesti SKPst moodustab turismimajandus otseselt kolm protsenti, aga kaudselt, arvestades kõiki turismiga seotud tegevusvaldkondi, katab turism Eesti SKPst kaheksa protsenti. Kui mõelda, et ühe riigi majandusest hõlmab turism peaaegu kümnendiku, ei saa seda riiklikul tasemel tähelepanuta jätta. Veel enam: ligi veerand meie teenuste ekspordist moodustab turismiteenus.

Kui jätta kogu valdkond ainult ettevõtjate õlule, siis tõesti ei tegele turismiga kaasnevate negatiivsete ilmingute tasalülitamisega keegi.

Tõesti, liiklus saab koormatud, kui pole lahendatud parkimisteenus turismipiirkondades, kuritegevusega tuleb rohkem võidelda, et tagada turvalisust, see on nii riigi kui omavalitsuste ülesanne.

Mida Pärnu linnavalitsus turismimajanduse kaudu võidab?

Töökohad. Arvud näitavad, et Pärnu tööhõive on turismimajandusega seotud rohkem kui riigis keskmiselt.

Maailma turismiorganisatsioon tegi omal ajal ühe vea, avalikustades, et turism on kõige suurem ettevõtlussektor. Valdkonna nimetus oli vale. Nüüd on aru saadud, et turism on “sotsiaalne fenomen”, mis hõlmab palju rohkem kui toodete müüki ja tarbimist.

Turism annab näo riikidele ja mõjutab tervete piirkondade elulaadi ja identiteeti. Küsitlused näitavad, et julgelt enam kui poolele pärnulastest meeldib, et kodulinn täitub suvel turistidega.

CV

* Heli Müristaja sündis 13. juulil 1975. aastal, lõpetas 1993. aastal Pärnu 2. keskkooli ja 2000. aastal Tartu ülikooli Pärnu kolledži turismi- ja hotelliettevõtluse eriala, mille järel läbis magistriõppe ja on 2004. aastast Tartu ülikooli doktorant, erialaks inimgeograafia.

* Müristaja on osalenud turismimajandust ja inimgeograafiat puudutavates uurimustes, osalenud rahvusvahelistel konverentsidel, aidanud neid korraldada ja võtnud osa reast seminaridest ja täiendõppeprogrammidest. Samuti on ta aidanud koostada nii üleriigilisi kui regionaalseid turismimajandust puudutavaid alusdokomente ja arengukavu.

* Ta õpetab turismimajandust Tartu ülikooli Pärnu kolledžis, olles 2012. aasta jaanuarist kolledži turismimajanduse osakonna juhataja.