Keel ei küsi leiba

Vambola Paavo. Foto: PP

Aastavahetust Eestis veetnud rikkad vene turistid on taas minevik. Kindlasti sattusid neist paljud Pärnusse. Kinnitas ju osa tulijaid, et pühad on pikad ja Eestis tahetakse võimalikult palju näha.

Meie spaade pealinn Pärnu on vaatamist ja lõõgastumist väärt. Peterburist või Moskvast siia tulla pole probleem. Tänu bussiettevõtjate nutikusele leidsid tänavu paljud piiterlased varasemaga võrreldes parema reisimisvõimaluse Pärnusse. Usutavasti jalutasid suvepealinna tänavatelgi kandadeni ulatuvates kallites naaritsa- või sooblinahksetes kasukates vene mamslid, kes kaubakeskustes soovitavale vaid näpuga näitasid ja müüjatele rahakotist viiesajalisi poetasid. Vene turist tunneb ikka suuri rahatähti!

Keeleoskust napib

Telekanalid näitasid üksteise võidu rikaste venemaalaste saabumisi ja pärisid tulijatelt, kui palju plaanitakse kulutada. Vastused olid tuhandetes. Mida rohkem, seda parem. Kui raha pakutakse ja eriti nii ohtralt, tuleb see vastu võtta. Sattusin vana aasta eelviimasel päeval Port Arturi keskusesse ja avanenud pilt rõõmustas, aga võttis tummaks.

Siia saabunud oligarhihakatis koos nooremapoolse naisega oli valmis tegema suuri panuseid, ent müüja ei saanud temast aru ... Aitasin siis tõlgina asjad korda ajada ja, oh imet, vene paarike poetas tänutäheks niisama viiekümnese. Abi eest!

Maailma turismipiirkondades (Pärnu on seda Eesti mastaabis) on reeglina nii, et teenindajad püüavad omandada võimalikult palju keeli. Indias või Egiptuses on tavaline, et kaupluse uksel kõnetatakse sind vene keeles. Vene turist on maailma parim kulutaja. Kui talle midagi meeldib, siis ta hinda ei vaata.

Miks meil osatakse nii vähe vene keelt? Koolis seda ju võõrkeelena õpitakse. Praegu valdab vene keelt 40–50aastaste põlvkond.

Nooremate puhul on venekeelne suhtlus ikka nii vaevaline, kui veel olla saab. Peale on sirgunud põlvkond, kes ei tea sellest keelest midagi. Kui mina oleksin hotelli- või restoraniomanik, nõuaksin igalt tööle kandideerijalt vene keele oskust. Laseksin teha testi.

Võib ju arvata, et noorem põlvkond venemaalasi valdab inglise keelt. Oskavad küll, aga nad ei taha seda rääkida. Kui tullakse Baltimaadesse, juhindutakse arusaamast, et siin saab vene keeles hakkama.

Soomes on müüjatel ja kelneritel rinnas vastava maa lipukesega märgid. Kliendile on kohe arusaadav, et selle inimesega võib suhelda oma emakeeles. Sellised märgid ei maksa palju, kas tõesti hoiavad omanikud kokku ja koonerdavad pisiasjades?

Venekeelsete puhkuselinn

Pärnus on ajast aega puhanud venelased. Tulid nõukogude ajal rikkad Moskva juudid, võtsid plaažil õhuvanne ja nautisid lääne lähedust. Taas on piirid avanenud ja rikkad moskvalased, kes maailma läbi sõitnud, pööravad pilkusid üha rohkem kiidetud Pärnu ranna poole.

Vahepeal on linna juurde kerkinud arvukalt spaasid ja meelelahutuskohti. Kohalikud kuurordijuhid teavad hästi, et sõna „spaa“ müüb hästi. Pärnakad on teinud Moskva ja Peterburi messidel tublit tööd, sest ega muidu oleks Estonia, Tervis ja Tervise Paradiis olnud aastavahetusel püsti täis. Nüüd, kui müügitöö on vilja kandnud ja rikkad idaturistid siia meelitatud, peab astuma uuele tasandile.

Kolja või Saša tahab, et teda teenindataks emakeeles. Kui seda tehakse, on tal meel hea ja ta muutub veelgi härdamaks.

Peale käibe saab keeleoskaja head tippi. Eks seda tea giidid kõige paremini, kui grupp lahkub ja ollakse teenindusega rahul.

Pärnu peibutab ka lätlasi ja leedulasi. Paraku käib kolme Balti riigi tavakodanike omavaheline suhtlemise siiski suuresti vene keeles, sest reisijad ja puhkajad on valdavalt 40–50aastased ja üle selle. Nendega ei hakka „spiikima“ või „sprehhima“. Ikka „govoritame“.

Taas tuleb turismisuvi ja Pärnu tänavad täituvad lähemalt ja kaugemalt tulijatega. Soomlased ja rootslased, kes talveperioodil ja mõnel lahjal suvel tooni annavad, on ”pigikäpad“, tingivad ja kauplevad iga ostu üle.

Venelane ei viitsi manguda, ta ostab. Kui suudad veel midagi juurde pakkuda, võtab sellegi ära. Kokkuvõttes jäetakse ju maha hulgaliselt raha. Kui suudame teenida idaturistide pealt ja neile pakkuda võimalikult palju nende emakeeles, tahavad nad siia tagasi tulla ja siin kulutada. See tähendab tööd ja leiba aasta läbi.