Eelseisvaid Euroopa Parlamendi valimisi püütakse ära varastada. Osalt on see juba õnnestunud, sest nagu iga vargusakti puhul, juhitakse siingi esmalt inimeste tähelepanu kõrvale, et saaks segamata toimetada.
Martin Helme: Varastatud valimised
28. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Europarlamendi valimiste puhul on see lausa lihtne, sest võrreldes riigikogu või kohalike valimiste kampaaniaga, on rahva huvi kogu ürituse vastu oluliselt madalam. Seepärast täidavad aruteludeks mõeldud ruumi esmajoones kõik muud teemad, mitte need, mis tähtsad Euroopa Parlamendis.
Ärandamisakt ise seisneb valimiskorras, mis moonutab valija tahet. Valimised toimuvad suletud nimekirjadega ja see tähendab, et valija saab sisuliselt valida ainult parteid, mitte üht või teist kandidaati partei nimekirjas.
Sisse pääseb nimekirja tipus olija, võib-olla number kakski, aga mitte keegi järgnejatest, olgu valijate armastus ülejäänud kandidaatide vastu kui suur tahes. Näiteks, tahad valida Ene Ergmat, kuid see on võimatu, sest nimekirjas on ta 12. Isegi juhul, kui kõik valijad annavad oma hääle tema parteile, pääseb europarlamenti viimasena hoopis keegi Svetlana Baltina.
Parteide juhid teavad justkui paremini, mida valijate häältega pihta hakata ja kuidas neid ümber jagada. Nii saab muretult nimekirja tippu panna needki, kes suurt ei tea Euroopa Liidust, ei valda seal kõneldavaid keeli ega suuda veenda valijat, ammugi siis teiste riikide saadikuid endaga sama meelt olema, küll aga on osavad erakondlikes tagatoamängudes.
Parteilise juhtimise rõhutamine Eesti kodumaises poliitikas oleks veel kuidagi arusaadav. Hääletatakse ju riigikogus üsna ühtsete blokkidena ja üksiku šansid mõjule pääseda on seetõttu väiksemad. Kuid Euroopa Parlamendi puhul, kuhu Eestist pääseb ainult mõni inimene, on tähtis ikkagi konkreetne isik, mitte partei.
Sealne saadik on Eestist vaadatuna üsna üksi ja peab üldjuhul tegutsema oma parema äranägemise järgi. Jah, loomulikult on sealgi fraktsioonid, kuid nende distsipliin ja maailmavaateline ühtsus on üpris kõikuvad. Liberaalidel Eestis ja Itaalias pole mingit enesestmõistetavat ühtsust.
Valija häälte moonutamine annaks justkui mõista, et Eesti inimene pole küps ise otsustama, kes teda Brüsselis esindama peaks. Tal lastakse küll hääletada, aga kui vähegi võimalik, siis mitte tegelikult valida. Ja kui ta valibki, tuleb tema valikut töödelda. Valija hääl on valija vara. Kuidas nimetatakse tegevust, mida tehakse võõra varaga vastu selle omaniku tahtmist?
Viis aastat tagasi said inimesed valida europarlamendi saadikuid avatud nimekirjade järgi. Iga kandidaadi toetus oli must valgel kirjas. Süsteem oli märksa läbipaistvam praegusest korraldusest, kus partei on juba otsustanud, kes nimekirjast väärib sissepääsu.
Kui viie aasta eest võis põhimõtteliselt parlamenti pääseda 12. kohaltki, siis nüüd seda võimalust pole. Praegune valimiskord on üks kindlamaid mooduseid valija niigi madalat huvi vähendada.
Mida teha? Üldsusel saab sellistele manipulatsioonidele olla kaks vastust, üks lähiperspektiivis, teine kaugemas plaanis. Kaugplaanis tuleb üldsusel hakata valitsuskoalitsiooni erakondi survestama, muutmaks valimiskord selliseks, et valija tahet ei moonutataks. Tähendab, naasta avatud nimekirjade juurde.
See muudatus avaldaks mõju aga alles järgmistel valimistel. Lähiplaanis saab valija eelistada näota parteimonstrumile luust ja lihast inimesi. Pole paremat umbusaldusavaldust katsetele moonutada rahva tahet kui hääle andmine üksikkandidaadile. Sel juhul valija vähemasti saab selle, kelle poolt ta andis oma hääle. Just nii käib parteide survestamine – valimiskasti juures oma tahet väljendades.
Kes on vastutav selle eest, et valimistele minnakse vastu suletud nimekirjadega ja valija tahet püütakse tundmatuseni moonutada?
Erinevalt majanduskriisist, mida püütakse ajada muu maailma kaela, pole selles küsimuses Mart Laaril, Ivari Padaril ja Andrus Ansipil vastutust kellegi kaela ajada. Nad on otsustanud valijaile mõista anda, et nende valik pole küllalt hea. Huvitav, kuidas rahvas sellisele solvangule reageerib?