/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul andis president Toomas Hendrik Ilves 99 inimesele (võinuks vabalt olla ka 95) riikliku autasu. Nimekirja uurimisel selgub, et Pärnumaalt ei leidunud kedagi, kes oleks ”eri elualadel ilmutanud suurt professionaalsust, leidlikkust, järjekindlust ja mitmel juhul ka vaprust“. Eestist ja väärtustest hoolimisega, millele meie riik tugineb, on samuti, nagu on.
Ent ega mujalgi pilt palju parem ole: Järvamaalt tunnustati ühte, Viljandimaalt kahte, Virumaalt ühte ja Valgamaalt kolme inimest.
Pilt muutuks, kui hakkaksime autasustatuid vaatama elu-, sünni- ja kunagise töökoha järgi, aga see pole see. Tunnustuse juures on oluline, et inimene tegutseks konkreetselt selles maakonnas.
Kas oleme tõesti nii kohalikud ja oma tegevustesse kapseldunud, et ühegi pärnumaalase professionaalsus, leidlikkus ja järjekindlus ei vasta presidendi mõõdupuule? Või olime lihtsalt laisad oma väärikaid inimesi autasudele esitama?
Kui aastate eest vaagis autasude kandidaate riiklike teenetemärkide komitee, siis nüüd on ristide jagamine presidendi ainupädevuses. Ilves on tänavuse 99 vääristatuga saatnud avalikkusele sõnumi.
Kõigepealt näitas president, mida ta arvab praegustest tegevpoliitikutest (ehk õigupoolest ei arva midagi). Pealegi on neist paljudel juba midagi rinnas või kaelas.
President tunnustas kümmet ettevõtjat, mis näitab tema tugevat poolehoidu ja soosingut majandusringkondadele. Õige ka, sest majandustegevusest tulevad töökohad ja kasvab kasu.
President kinnitas oma jätkuvat sümpaatiat kultuuriinimeste vastu, neid oli tänavuses nimekirjas silmahakkavalt palju. Võtkem riiklikke autasusid tõsiselt ja lootkem, et järgmisel aastal on Pärnumaa paremini pildil.