Juhtkiri: Rahvakogu hiilgus ja viletsus

Pärnu Postimees. Foto: PP

Ühisloome keskkond Rahvakogu pälvis vabariigi aastapäeval kiidusõnu president Toomas Hendrik Ilveselt, kes ütles aasta ühes tähtsaimas kõnes järgmist: „Kui demokraatlikus ühiskonnas levib tunne, et võim ei taha kuulata, siis hakatakse oma hääle kõlamapanekuks otsima teisi vahendeid. Selleks loodi läinud aasta lõpul ka rahvakogu, mille tegemisi täna tunnustan.“

Rahvakogu on ettepanekute esitamise ja arutelu faasist jõudnud tublisti edasi. Praxise analüütikud on ettepanekud süstematiseerinud ja neid kommenteerinud ning uuringufirma TNS Emor alustas märtsi saabumisega osalejate värbamist arutelupäevale.

Protsess käib, kuigi ilmselt on suurem tuhin juba üle minemas. Ilvesel on õigus selles osas, et oma hääle kõlamapanekuks hakati teisi vahendeid otsima, kuid olemuslikult olulisem on see, kas otsimisele järgneb millegi leidmine.

Valimisringkondade teemal laekunud ettepanekuist oli rahvakogus osalejate seas populaarseim seisukoht, et „Eestis peaks moodustuma üks üleriigiline valimisringkond, kus kõik valijad saavad valida kõikide kandidaatide seast“.

Esmapilgul tundub see justkui selge ja läbipaistev, kuid Pärnumaal võime kindlad olla, et siinsed eelistused jäävad tallinlaste eelistuste ja üle-eestiliste superstaaride-häälemagnetite varju. Võimalus, et mõni tubli kihnlane riigikokku pääseks, saaks nullitud. Suurparteid, kellel tuntud nimesid varrukast võtta, trooniksid sellisegi muudatuse puhul.

Eelnev on üks näide sellest, kuivõrd keeruline, kuigi kindlasti mitte võimatu on valimiskorda põhjalikult muutva seaduse tegemine. Igale esmapilgul toekale ja heale ettepanekule leiab asjatundja või politoloog mitu vettpidavat vastuväidet. Rahvakogu õnnestunuks või ebaõnnestunuks nimetada on veel vara, kuid võimalus, et sellele mõni tegelik ja vajalik muutus järgneb, muutub paraku järjest õrnemaks.