/nginx/o/2009/05/15/179295t1h2529.jpg)
Küsisin ühelt hallipäiselt taadilt tema arvamust praeguse olukorra kohta ja ta vastas nii: “No nüüd on meie majandus ja metsandus täitsa hukas! Raha ei liigu, saeveskid pannakse seisma ja metsaomanikul pole puud kuhugi panna! Ah, mis mina siin õiendan, mul õnneks katus pea kohal, kõht kah täis ja vahel harva võin endale väikse soru lubada, aga neist noortest, kel laenukoorem seljas, on päris kahju kohe.”
Keerulises olukorras otsib inimene toetust ja tuge sõpradelt, samuti pöördutakse kiriku ja taevaste jõudude poole, kuid üha sagedasemad on juhud, kus maiste raskuste eest põgenetakse endalt elu võttes.
Öeldakse, et iga inimene ehitab endale ise oma hinges pühakoja ja valib jumala. Kahjuks on viimase rollis üha sagedamini raha ja pühakojaks pangahoone. Soov iga hinna eest naabrist parem olla on viinud paljud inimesed sõna otseses mõttes võlaorjusse. Ega siin ei saagi tegelikult kedagi peale laenuvõtja enda süüdistada, sest jõuga pole keegi ju võlga peale surunud ega laenulepingule allkirja nõudnud.
Kurb on aga see, et meil veeretab pank kogu vastutuse laenuvõtja õlgadele: kui tagatise turuväärtus langeb, nõutakse lisatagatist, samal ajal kasutatakse edasikindlustust ja devalvatsioonirisk maandatakse laenu välisvaluutaga sidumisega – pank nagu ei riskiks millegagi.
Kontrollimatu kiirlaenamine vohab ikka: hädasolijad haaravad õlekõrrest, lootes kiirlaenuga kustutada pikaajaliste kohustuste osamakseid, andmata enesele aru, et sellega võetakse olemasolevale lisaks palju suurem laenukoorem. Keskpanga tubli ja töökas kollektiiv aga peab lustlikke stiilipidusid ning kulutab süüdimatult maksumaksja raha.
Loodan, et selline nukras toonis sissejuhatus ei ole lugejat eemale peletanud, vaid häälestab hoopis kaasa mõtlema.
Kui rääkida ühistegevusest üldse, on meil suure idanaabri tõttu kurb kogemus kollektiivsest majapidamisest, mis on jätnud mitme inimpõlve jooksul meisse sügavad haavad ja kahjuks on need väga visad paranema.
Alati, kui jututeemaks on ühistegevus, tuleb meelde sõna “kolhoos”. Ikka ja jälle seostatakse ühistegevust nõukogudeaegse põllumajandusettevõttega, kus tootmisvahendid olid justnagu kõigi ja ometi mitte kellegi omad, tööd tehti pigem natuke vähem, kui kästud, ning esimees oli kõrgeima võimu kehastus maa peal.
Kuid kui vaadata ajaloos kaugemale, täpsemalt meie sõjaeelse vabariigi algusaegadesse, peab tunnistama, et just ühistud olid need, mis aitasid jalule noore vabariigi põllumajanduse. Tänu hästi organiseeritud piimaühistuile said talupidajad väljundi eksporditurgudele ja meie piimatooted olid mujal maailmas tuntud oma headuses.
Mis on ühistu ja milleks seda vaja on? Lihtsustatult tähendab see kodanike ühinemist ühiseks tegevuseks parema tulemuse nimel eesmärgiga tõsta oma majandustegevuse efektiivsust ja seeläbi tugevdada konkurentsivõimet.
Ühishuvid võivad olla seotud nii materiaalsete kui intellektuaalsete väärtustega. Ühistuline tegevus on tulemuslik, kui ühistusse koondunud inimesi seob kindel eesmärk, nende tegevus on koordineeritud ja nad ise on aktiivsed. On teada-tuntud tõed, et magavale kassile hiir suhu ei jookse ja pole mõtet santi sundida, kui see ei taha kõndida.
Samuti on tõsi, et ühenduses peitub jõud. Kodanikuühiskonnas on ühistutel oluline osa riigifunktsioonide täitmisel, nad on huvigruppide esindajad ja väljund valitsuse tasandil.
Nii näiteks kujunevad arenenud majandusega riikides kohalike põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad tootjate ja töötlejate vahelise leppe põhjal, meil aga määrab selle tugevam töötlev tööstus. Eeltoodud näide ilmestab kõige paremini ühistute tähtsat rolli nii majanduses kui poliitikas ja tõestab nende vajalikkust.
Selgi aastal saavad metsaomanikud taotleda siseriiklikke toetusi nii metsa majanduskava koostamiseks, metsauuenduseks kui pärandkultuuriobjektide kaitseks.
Jätkub nõustamisteenuse toetus, mille puhul metsaomanik saab aastas 15 tunni ulatuses tasuta metsanduslikku nõuandeteenust.
Kahjuks toimetab suur hulk metsaomanikke üsna sageli oma metsas kõhutunde ja parema äranägemise järgi, mis mõnel juhul võib minna vastuollu metsaseadusega.
Et metsamajandus on oma eripärast (pikk majandustsükkel) tingituna väga spetsiifiline, kehtib siin rahvatarkus “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” eriti.
Kinnisvara- ja ehitusturu hüppeline kasv kajastus viimastel aastatel okaspuupalgi ostuhindades, mis tõusid suisa imekõrgustesse. Nüüd on hinnad langenud 2005. aasta tasemele ja tõenäoliselt jäävad sellisteks veel pikaks ajaks, sest saematerjali nõudluse kasvu pole siinkandis ette näha.
Seiskunud on paberipuu ost, mis omakorda surub küttepuu hinda allapoole – selle üle võivad küll rõõmustada lõpptarbijad, aga mitte metsaomanikud. Tuleb tunnistada, et hinnalangus on tabanud pea kõiki eluvaldkondi. Madalamate puidumüügitulude juures saab tehnikat soetada palju odavamalt ja muudki väljaminekud on väiksemad.
Kui metsa tervislik seisukord seda nõuab, tuleks raie ikkagi ära teha, sest üleseisnud või kahjustatud puit kipub riknema ja helgema tuleviku lootuses võib metsaomanik endale hoopis karuteene teha.
Kui omanik plaanib ise raiet teha, on eelnevalt soovitav konsulteerida metsandusspetsialistiga, kes oskab anda nõu nii raiemahu kui realiseeritava puidu sortimendi ja hinna osas.
Kasulikku infot leiab iga metsaomanik erametsanduse portaalist
, kus saab lugeda värskemaid metsandusuudiseid ning leida metsaühistute ja konsulentide kontaktandmed.