Omal käel Islandit avastama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See lugu ei ole mõeldud ühegi reisibüroo mahategemiseks ega neile konkurentsi pakkumiseks. Kindlasti teevad väga paljud reisikorraldajad tänuväärset tööd kõikide nende heaks, kes eelistavad tarbida valmistoodangut.
Selles pole midagi taunimisväärset, et valmistamise, pakendamise ja rõõmsavärvilise sildi pealekleepimise eest tuleb maksta, olgu tegu reisimise või minugi poolest koogiküpsetamisega.
On see aga nüüd esiisade veri, mis ärgitab Kihnu Jõnni kombel ise püksirihma abil kurssi paika panema, või isikukoodi esimene number, mis kehutab ütlema lauset “Kolumbus ei vajanud nõuandeid ega vaja neid meiegi!”, kuid aeg ja reisibüroode reklaamid pole suutnud kõigutada minu usku individuaalturismi eelistesse. Eriti kui tegu natuke ekstreemsema kohaga, mida Island kindlasti on.
Inimese tõeline iseloom pidavatki hakkama avalduma keerulistes olukordades ja selleks, et reis ära rikkuda, polegi ju teab mis palju vaja. Jätkub ühestainsast elukutselisest virisejast bussi kohta. Ei, tänan! Nõudku rohkem kodutööd ja kas või rohkem raha, aga privaatsuski on midagi väärt.
Üksi ja seljakotiga
Ärahellitatud memmekatel ega tibidel polegi muidugi Islandile asja. Vähemalt Reykjavikist kaugemale. Kes aga seiklusi ei karda, tõmmaku vastupidavad saapad jalga, valigu garderoobist mitmes kihis kandmiseks sobivad hilbud, visaku kohustuslikus korras kotti midagi veekindlat (vihmavari on kasutu), kindlasti ujumisriided ja … üldiselt sellest piisab.
Nojah, fotoaparaatki oleks tegelikult tore. Ning õrnema näonaha omanikel natuke kosmeetikat kaitseks kurja ilma vastu.
Muuseas, ei maksa arvata, et seljakotiturism on noorukite privileeg. Isiklike tähelepanekute põhjal kisub siia regiooni loodust nautima tulnute keskmine vanus pigem 30ndate teise poolde. Aga muidugi on igaüks täpselt nii vana, kui ise tunneb.
Et Islandile jõutakse Eestist tüüpiliselt lennukiga ja pärastlõunasel ajal, tasub esimese asjana taastuda pikast lennureisist ja miinusmärgiga ajavahest ning sõita kell 17 lennujaamast väljuva bussiga Blue Lagooni.
See Keflaviki lennujaamast vaid veerand tunni kaugusel asuv spaa on eeskätt kuulus oma silikaatiderikka valge põhjamuda poolest. Räägitakse, et pidavat hästi mõjuma psoriaasihaigetele. Samuti on seal kahjuks üks viimaseid võimalusi kogu reisi jooksul eestlase kombel saunatada.
Soome sauna tüüpi kümblusasutused on islandlastele pea tundmatud, tüüpiline viiking hautab end pool päeva 42kraadise veega potis ja higistab ehk aurusaunas, mida saare peale mõnes kohas ikka leidub. Sealtsamast spaast leiab kaupluse suure valiku kohalikku päritolu ihuhooldusvahenditega.
Ei mina oska kõikvõimalikes silma-, kõrva- ja ninakreemides orienteeruda, aga teadjamate, naiste kinnitusel on need oma hinda väärt. Kui kellelgi on rahast kahju või õieti polegi teist, saab mudamaske endale teha tasuta, lihtsalt võta mõnest valmispandud potist kulbiga ja mäkerda kogu südamest. Ära ainult pärast unusta maha loputada!
Bussiühendus Blue Lagooni ja Reykjaviki vahel on paindlik ja viimane buss väljub kell 21, veerand tundi pärast spaa sulgemist. Vähem kui kolmveerand tunniga olete pealinnas ja suvel jätkub valget aega kogu õhtuse jalutuskäigu tarbeks. Kui muidugi jaksate: järgmisel hommikul peate võib-olla juba kell seitse jalul olema, et hommikusele bussile jõuda.
Bussireis – see on imelihtne!
Islandlased on vähemalt ühe targa asja välja mõelnud. Ringreisi silmas pidades on mõttekas osta bussipass. Neid on mitmele marsruudile ja seetõttu eri hindadega, aga et reisifirmade marsruudid kulgevad üldjuhul number 1 pidi, muretsegem endalegi sellesama marsruudi pass.
Kasutamisõpetus: passi kehtivusajal (kõnealusel juhul kolm kuud) saad sõita ühe ringi (pole oluline, kumba pidi seda teha), astuda bussist välja kus iganes ja jätkata oma reisi samast punktist millal iganes. Kogu see lõbu läheb täiskasvanutele maksma 30 000 Islandi raha (umbes 2820 Eesti krooni), 4-11 aastat vanad lapsed maksavad pool hinnast.
Tegelikult tehakse suuremates ja atraktiivsemates kohtades niikuinii veerand- kuni pooletunniseid peatusi, mis on piisav nii piltide tegemiseks kui tassiks kohviks suupistega.
Busside sõiduplaan on nii sujuvalt korraldatud, et saarele saaks kahe päevaga ringi peale teha (vaheööbimisega ainult Höfnis Vatnajökulli “kõhu all”). Aga siinkirjutaja soovitab siiski võtta asja oluliselt rahulikumas tempos, vaadata tüüpilist rannikumadalikku Viki ümbruses, põigata sisse juba mainitud Höfni, seigelda idafjordides ja tutvuda selle piirkonna suurima linna Egilsstadiri ning muidugi põhjapealinna Akureyriga.
Kui aga asi on juba nii põhjalikult ette võetud ja see vaba väga kirvemeetodil arvutatud 17 500 krooni leitud, leidub ehk seegi 2600 krooni, et tulla Myvatni juures päevaks ringilt maha, sõita Husavikki, teha kolmetunnine vaalavaatlusreis ja külastada – sorry – fallosemuuseumi.
Niisiis peaks omal käel Islandi ringreisi tehes arvestama 20 000kroonise väljaminekuga, kui on soov kokku panna enam-vähem samasugune valmisreis, nagu pakuvad reisifirmad. Peale selle rahasumma, mis kulub oma organismi toitumisharjumustele, aga see pole baashinna sees firmareiside ostmiselgi.
Kas isiklik või rendiauto?
Üks võimalusi nii kulude optimeerimiseks kui kordumatu marsruudi koostamiseks on korraldada hoopis automatk. Eriti soovitan sellist edasiliikumise viisi lastega peredele, sest kolmetunnine ajavahe suvel pole naljaasi täiskasvanutelegi.
Pilk maakaardile ütleb paraku, et Hiinasse, Itaaliast rääkimata, on oluliselt lihtsam pääseda. Pole seda mõõtmatut veevälja punktide A ja B vahel. Et oma lihane vend esitas aga hiljuti küsimuse auto rentimise või enda oma kaasavõtmise eelistest-puudustest, pidin niikuinii sellekohase uurimistöö ette võtma.
Kõikidele küsimustele ma paraku 100protsendilisi vastuseid ei saanud, eriti suur segadus valitses ainsa laevaoperaatori Smyril Line’i veebilehel.
Siiski oli üpris hästi võimalik välja lugeda, et sobiv laev oma auto kaasavõtmiseks väljub Hanstholmi sadamast Taanis laupäeviti kell 18 ja Islandi poole sõites on möödapääsmatu tõsiasi kaks ööbimist Fääri saartel. Mis ju iseenesest samuti väga kaunis koht, aga teeb ettevõtmise logistiliselt nii hulluks, et reisi lühim kogukestus on 19 päeva.
Peale selle vajadus teekond Stockholmi sadamast Hanstholmi, 625 kilomeetrit, maha kihutada kuni seitsme tunniga.
Lennata Keflavikki, võtta lennujaamast nädalaks rendiauto ja pärast jälle koju tagasi lennata tuleb kindlasti soodsam, kui arvestada mitte ainult piletite ja autorendi hindu, vaid ka vajadust kõikide reisiks kuluvate päevade jooksul vähemalt korra päevas toekamalt toituda. Kuid kui Islandile on tõepoolest asja pikemaks, tasub kümnest päevast alates siiski mõelda oma neljarattalise sõbra kaasavõtule.
Kui olla arukas liikleja, pole siinkandis hirmutavaid probleeme. Teeviitu on küllaldaselt, meri paistab ainult ühest aknast korraga, liiklus parempoolne nagu enamikus Euroopa riikides. Reykjaviki ja Akureyri kandis on vähe tihedam, aga see-eest on teelõike, kus poole tunni jooksul sõidab vastu kaks autot, neistki üks maanteeameti jälgimismasin.
Ühekohalist numbrit kannab ainult 1974. aastal lõplikult valminud ringmaantee, kahekohalise koodiga tähistatakse sellest kõrvale jäävate suuremate asulate ühendusteid (need jõuavad varem või hiljem jälle number 1ni) ja kõikide ülejäänud teede numbrid kirjutatakse kolmekohalised. Kui numbril on veel F-täht ees, peaks hoolega järele mõtlema, kas võimalus mõnikümmend kilomeetrit lõigata kaalub üles ohu kinni jääda kuskil sellises kohas, kus pole moblalevigi.
Sedagi tuleb meeles pidada, et automaatkaamera objektiivi ette jäänud lubatud kiiruse ületajad võivad tagantjärele räigete numbritega trahvikviitungi saada. “Ma-ainult-ühe-õlle” suhtes kehtib nulltolerants (roolijoodiku juhiluba võidakse üldse tühistada).
Üherealiste sildade ületamisel on eesõigus sellel, kes esimesena sillale jõuab. Sisemaa teed avatakse alles juuni keskpaigas. Osa teid on läbitavad ainult maasturiga, mõnel jõel puuduvad sillad üldse, halva ilma puhul võidakse tee sulgeda hoiatamata ning igasugune off-road on rangelt karistatav.
Minu esimene ämbrisseastumine Islandi pinnal leidis aset juba poolteist tundi pärast lennuki maandumist. Soovitasin siiralt ja sõbralikult klassivennale, kes Akureyri linnas meeleheitlikult pojale pitsat otsis: aga võta mõnest maanteeäärsest bensukast! Millegipärast ei osanud klassivend selle soovituse üle rõõmu tunda.
Nüüd ma juba tean, miks. Aga ehk saab mõni hea mäluga lehelugeja mind tulevikus poole sooja sõnaga meenutama, kui võtab autosse igaks juhuks kaasa kümneliitrise kanistri bensiiniga. Või vähemalt keerab tankima hiljemalt siis, kui kütusenäidiku osuti eelviimase kriipsu peal.
Island õhust
Tänu tõsiasjale, et maanteed ei kulge pehmelt väljendudes kõige sirgemat trajektoori pidi, pole õhutransport ainult kiireim, vaid vaata et odavaimgi liikumise viis.
Kui pean valima, kas sõita sõprade-koolivendade juurest Akureyrist oma elupaika Thorshöfni viis tundi maitsi hinnaga 6900 Islandi krooni (649 Eesti krooni) või maksta tunniajase lennusõidu eest 8330 Islandi krooni (783 Eesti krooni), siis ma veel natuke mõtlen ja vaatan seda lennukit nimega DHT, kuhu tuleb siseneda kummargil ja istuda, põlved vastu kõhtu, ning ehk isegi otsustan bussi kasuks. Pealegi peaksin lennujaamast koju umbes kolm kilomeetrit jala tulema, aga buss viib peaaegu treppi.
Kuid ma isegi ei hakka mõtlema, kas maksta 45minutise Reykjaviki-Akureyri lennu eest 8680 Islandi krooni (815 Eesti krooni) või sõita sama teekonda bussiga kuus tundi ja maksta 9000 Islandi krooni (846 Eesti krooni).
Muuseas, ma ei arva siiski, et lennupilet oleks liiga odav või bussipilet liialt kallis, pealegi sõltuvad bussid ilmastikust vähem.
Kindlasti saavad tänu lennukitele Islandi külastajale märgatavalt kättesaadavamaks sellised paigad, kuhu Eesti reisibürood millegipärast rahvast viia ei taha. Reykjavikist 25 minuti lennu kaugusel ja edasi-tagasihinnaga 13 380 Islandi krooni (1258 Eesti krooni) asuvad Põhjamaade Capriks nimetatud Vestmanni saared. 17 360 kohaliku raha (1632 Eesti oma) eest saab pealinnast teha põike “maailma kõige üksildasemasse linna” Isafjördurisse riigi loodeosas.
Akureyrist viib lennuk 25 minutiga 13 900 krooni (1307 Eesti krooni) eest Islandi ainsale põhjapolaarjoonega lõikuvale maalapile Grimsey saarele. Peale selle tellimuslennud Myvatni piirkonnas, võimalus lennata Gröönimaa asulatesse, suvine soodne otseühendus Akureyri ja Kopenhaageni vahel.
Läheks pikaks hakata üles lugema kõiki lennufirmasid ja sihtkohti, kus mõõduka hinna eest ära käia saaks. Aga isegi siis ei ole kogu Islandi kant ära nähtud.
Ega seegi, mis sellesse juttu kirja sai, pretendeeri ainsa ja absoluutse tõe aunimetusele.
Islandlastel on hästihoitud saladusi. Näiteks see, et väga paljudes külalistemajades saab oma magamiskotiga ööbida. Muidugi oluliselt odavamalt, kui on tudumine linade vahel.
Praeguses keerulises majandusseisus topitakse siinkirjutaja koduukse kirjapilu vahelt iga jumala päev sisse mõni reklaam: osta seda, söö teist, pane kolmas selga, käi neljandas kohas ära. Lennufirmadel ja võõrastemajadelgi on sooduspakkumised, aga üksi-kaksi tulles saab ehk kokkuleppele mõne rahvuskaaslasegagi, et veeta tema pool mõni öö oma teekonnal.
Laevareisijatel on kajuti võimalus, mitte kohustus. Kui pole kavatsust sisemaale sõita, võib suvel rentida džiibi asemel väikeauto. Säästa annab mujaltki, aga seadsin reisikalkulatsioonide tegemisel endale üsna jäigad piirid: sõidu- ja majutustingimused ning marsruudi vaheldusrikkus olgu samast klassist kui reisifirmade pakutav.
Niikuinii teab igaüks ise, kuidas reisida eelistab. Ekskursioonibussilgi on omad võlud. Kui aga kellelgi õnnestub tänu siinkirjutaja tähelepanekutele ajada läbi pisut säästlikumalt ja ta ei oska kokkuhoitud rahaga midagi mõistlikku peale hakata, pistku reisikotti paar kodumaist šokolaadi, pätskaks musta leiba ja mõni karp Tallinna kilusid ja visaku ukse alt sisse, kui mõne eestlase elamisest mööda juhtub sõitma. Kõike muud saab kohapealt.