Saarekeskus vääristab kihnu kultuuri

“Tekikudumine läheb üsna ruttu, sest lõng on paksem kui kördi tegemisel,” seletab Svea Aavik ja tõmbab süstpooli hoogsalt lõime vahelt läbi. Foto: Urmas Luik

Rootsipunast värvi seinte ja valgete aknaraamidega Manõja suarõkeskus jääb laidu pikiti läbiva tee äärde ja sellest möödaastumine oleks patt. Saab ju just siin suurema väärtuse see killuke kultuuri, mille tõid enne sõda kaasa üle Kihnu väina tulnud ja juurisid paarikilomeetrisesse maalappi.

Suures toas on kardinad eest ja keskuse perenaine, SA Manõja Kultuuriseltsi liige ja üks eestvedajaid Kase Svea, mandrinimega Svea Aavik seletab, et siin on vaja seinu värviga veidi värskendada, aga enne tuleb pind siledaks pahteldada.

Telgedel kootud pikad villased tekid kaunistavad põrandast laeni endiselt vaheseina ja paar sammu üle esiku käsitöötoas on Sveal käsil proovitöö.