/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Õues on kaunis kevad ja esmaspäeval tähistame taas lastekaitsepäeva. Ehk mõtlevad riigi- ja linnaisad sel päeval laste peale. Minul ja paljudel teistel emadel ning isadel on jäänud viimaste aastate jooksul küll tunne, et lapsed tulevad meelde siis, kui valimised ukse ees.
Sageli meenuvad mulle Tuberkuloitedi solisti Indrek Raadiku sõnad, mis ta aastaid tagasi lausus: “Kui tahad head teha ja lapsi aidata, siis Pärnus ära seda tee, siin ei ole lapsed au sees.“ Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle selgeks saama, miks ta nii ütles.
Töötan õpingute kõrvalt lapsehoidjana, liigun tihti oma väikese sõbraga ringi. Sageli võtame ette bussisõidu, see meenutab lahingusse minekut. Alguses oli ikka päris ehmatav, milline on suhtumine noortesse emmedesse, kes bussiga sõidavad ja vahel abi paluvad, et keegi aitaks vankrit tõsta. Enamasti leidub naeratavaid ja abivalmis inimesi, kuid on olnud äärmiselt ebaviisakat suhtumistki laadis “mis te ronite oma tittedega siia, tirige ise oma väntsakaid” ja veel räigemat sõimu, mis ei kannata trükimusta välja.
Saab ju väike lapski omad esimesed kogemused sageli kaasinimeste seas viibides, aga bussisõit kahjuks enamasti meeldivate hulka ei kuulu. Siis aga imestatakse: lapsed on nii ebaviisakad, ei austa vanemaid inimesi.
Minagi olen saanud sellise kasvatuse, et vanemaid inimesi tuleb austada. Vaadates, kuidas mõni vanaproua või -härra lastesse suhtub, ei imesta, et austus on kadunud. Väikesed lapsedki vajavad mõistmist, mitte sõimu.
Maailm meie ümber on muutunud karmiks, järjest julmemaks läheb. Paljud inimesed on kaotanud hoolivuse ja inimlikkuse. Kooli oleks vaja tuua eetikaõpe, kuid mitte ainult kooliõpilased, vaid ametiasutustegi töötajad peaksid selle läbima. Tihti jääb tunne, et eri valdkondade inimesed ei oska suhelda, klähvitakse vastu, kui midagi küsid.
Kui mõnel üritusel käia, kaasas laps, siis pilgud sageli tapavad. Ma ei mõtle siinkohal suurüritusi, vaid väiksemaid koosistumisi. Mõni lugupeetud ja tuntud poliitikki on väga vihaselt nähvanud. See on tänapäeva Eesti.
Nüüd helgemates toonides edasi, sest elu pole ainult äike, päikest on ikka ka. Tahan südamest tänada kõiki toredaid inimesi, kes on abivalmid, kel süda sees, aidates lapsevankritega emasid bussi. Sellised inimesed võivad terve päeva eriliseks muuta. Väike abi, aga rõõmu on sellest palju. Kindlasti suur tänu kõikidele lasteaiaõpetajatele, õpetajatele koolis, inimestele, kes lastega töötavad ja nende päevad erilisteks muudavad!
Soovin, et senisest rohkem oleks märkamist, hoolimist ja abivalmidust. Olgem siis sõbralikumad emmede suhtes, kes bussiga sõidavad. Enamik meist on ju emad-isad, vanaemad-vanaisad, peaksime teadma, et on hea, kui keegi aitab. Ilusat lastekaitsepäeva kõikidele kullateradele!