Igaühest võib saada kassipüüdja

Asso Puidet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomade varjupaik: kas pääste- või karistusasutus?
Loomade varjupaik: kas pääste- või karistusasutus? Foto: Urmas Luik

Pärnu kodutute loomade varjupaik mitte ainult ei püüa hulkuvaid loomi, vaid laenutab vabatahtlikele loomajahtijatele ka puure, et nood saaksid ise neid häirivad kassid ja koerad kinni püüda ning varjupaika toimetada.

Toimetus sai säärasest teenusest teada Pärnus Riia maantee ääres elava vanaproua vahendusel, kes kurtis, et tema naabrimees on kõikide ümberkaudsete kasside ja nende omanike hirm, sest püüab kassid kinni, ladustab need ja tassib siis varjupaika.

“Ta ütles, et on valmis ise need loomad, kes sinna puuri jäävad, meile tooma,” teab Pärnu loomade varjupaiga juhataja Anni Kaiste hästi, kellest jutt. “Ja nii see on läinud. Et see inimene on meile tuttav ja teda häirivad võõrad kassid tema hoovis, on ta valmis ise meie puuriga kasse püüdma ja varjupaika tooma.” See on teguviis, mis Kaiste sõnade järgi tublisti lihtsustab varjupaiga palgal oleva kahe püüdja tööd, sest muidu peaksid nad ise puurid üles seadma, ootama kõnet lõksu langenud loomast ja siis saagile järele sõitma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles