Imelihtne lugu. Rasked majandusolud noores Eesti Vabariigis panid raudteetehnik Aleksander Martensoni 1927. aastal Austraaliasse rändama, et leida tööd, rikkust, eneseteostust ja õnne.
Sõber Teise maailmasõja eelsest Austraaliast
12. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loodetud tulusa töökoha asemel algavad kuudepikkused tööotsingud. Lõpuks raske füüsiline töö söekaevanduses. Täielikus vastuolus mehe tundliku maalikunstnikuloomusega.
Mees loodab peagi saata Austraaliasse sõidu raha oma naisele Vilhelminele (Villyle) ja vanematele. Ostab (võlgu) krundi linnakese serva ja ehitab õhtuti pärast tööd ühe omakasupüüdmatu sõbra abil maja.
Üldstreik lõpeb koondamistega ning vanemate Austraaliasse sõidutamist üha edasi lükanud mees nagu orkester läheb kullaväljadele. Ja jääb üleinimlikule töörügamisele-labidalennutamisele vaatamata vanemate kohalesõidutamisega hiljaks: isa lahkub siitilmast.
Austraaliast Eestisse naisele ja emale-isale saadetud kirjadest moodustuv päevik on ülimalt mahukas mitte ainult koguse, vaid tasandite ja kihtide poolest, mida tekst avab. Peale selle fotod, maalid ja dokumendikoopiad.
Suisa vapustav on, et 1920ndate lõpu olukord on täpne koopia praegu maailmas toimuvast. Globaalne pankade krahh. Kinnisvarast tühjenemine pangalaenude üle jõu käimise tõttu ja töökohtadest ilmajäämise pärast. Emakest maad katvad tondilossid, sulgunud asutused, plahvatanud börs. Aleksander Martenson kirjeldab Austraalia tolle aja ministreid ja tööstureid, ametiühinguid ja tavakodanike mõtteilma üks ühele nii, nagu võiks kirjeldada 2009. aasta Eesti analooge.
Õpetlik on teada saada, et abirahale lootmise asemel tuleb hakata oma kätega tegema. Kõike. Kes ei viitsi, hävib. Eelkõige isiksusena. Materiaalselt niikuinii. Inimeksistentsi sügavaim alus on mõtestatud töö. Igasugune töö - kõige mustem ja füüsilisemgi - on õilistav, kui on motivatsioon ja stiimul.
Tagasi Eestis, sai mees tööle raudteele. Maalis, kuni silmad seletasid, ning nägi servapidi kunstiringkondade intriigideküllast tegelikkust. Elas kaasa Villyga 90aastaseks. Imelihtne lugu. Ühe inimese elu.