Kui Pärnut kujundati Eesti esisupellinnaks

Rannatualetid kuumast suvest 1929. Triibulised trikood on ajalugu, kasutusel on rannamantlid ja toredad mütsikesed.

FOTO: Erakogu

Linnavalitsus reklaamis Pärnut Eesti suurimates ajalehtedes: "Suwitus- ja supeluslinn Pärnu. Hooaeg 1. juunist kuni 1. septembrini. Kaunim, põhja tuulte eest kaitstud liiwane supelrand Eestis.


Ühissuplemine kostüümides kaldalt ja rannapawiljonist. Peale selle eraldatud supelmajad mõlemale soole. Pläshil korv- ja lamamistoolid. Suured pargid ja puiesteed. Juuli kuu algul awatakse uus, moodsam, wälismaa eeskujul sisseseatud supelasutus-wesirawila. Saadaval: muda-, soola-, männiekstrakti, söehappe- ja elektriwannid, mudamähised, massaash jne. Suwe keskel rannas ja rannasaalis mitmesugused lõbustused. Spordi ja tenniseplatsid, lastemänguplatsid. Mitmekesine weesport. Wäljasõidud Pärnu ilusamasse ümbruskonda ja lähematele saartele. Uued pensioonid, hotellid. Supelinspektori juures tasuta korterite wahetalitus. Raudtee ühendus Tallinna-Pärnu, Walk-Pärnu. Alaline autoühendus Tallinn-Pärnu. Laewaühendus Riia-Pärnu. Lähemaid teateid annab Pärnu linnawalitsus."

Pärnu ranna suvekuninganna 1929 Karin Johanson Soomest valiti arvuka publiku salajasel hääletusel, teatavaks tegi ta meestest žürii, kus Pärnu esindaja puudud.

FOTO: Erakogu

Vallatud Pärnu rannagraatsiad suvest 1929.

FOTO: Erakogu


Juba 1929. aasta veebruari alguseks oli Pärnu linnavalitsus saanud raudteega kokkuleppele, et suvel hakkab sõitma suvitajate rong Tallinna ja Pärnu vahel. Rong pidi Pärnusse jõudma kuue tunniga ja olema Tallinnas tagasi esmaspäeva hommikuks. Peale tavaliste vagunite oli selle rongi tarvis raudteetehastes remondis luksussalongvagun.



Vaba Maa Pärnu väljaanne kirjutas 12. veebruaril 1929: "Eeltööd supelhooajaks on käimas ja nagu selgub meeleolust pealinnas, on huvi Pärnu kuurordi vastu väga elav ja suvitajate vähesust pole karta, kui meie aga ise wastawalt korraldada oskame ning korterid suwitajatele mõõdukate hindadega wõimaldame."



Suvemuusika Tallinnast


1929. aasta suveks palkas Pärnu linnavalitsus orkestri, kuna sõjaväeorkestrid olid vahepeal likvideeritud. Märtsis sõlmis linn lepingu V. Tagoga, kes juhatas Tallinnas Gloria Palace'i orkestrit. Pärnule moodustatud sümfonettorkestris oli 21 mängijat, kusjuures lepingu kohaselt pidi orkestrijuht ära kasutama kohalikud vabad ja kõlblikud muusikamehedki. Juuni algul tõdes Vaba Maa Pärnu väljaanne, et orkestris on orkestrandid siiski vaid Tallinnast ja Tartust.



Esimene kontsert pidi toimuma Rannapargi kõlakoja ees 2. juunil, kuid jäi vihma tõttu ära.



Üldse tuli orkestril mängida kolm kuud iga päev Rannapargis, kuid paar tundi oldi kohustatud mängima rannaliival. Pärnu linnale läks see lõbu maksma 750 000 senti ehk 7500 krooni, mis isegi pillimeeste arvu arvestades oli kena teenistus. Peale selle korraldas suveorkester tuluõhtuid, näiteks 21. juulil 1929, mille repertuaari kohta kirjutas leht, et "eeskava on sisutihe ja kõigiti tüse".



Soomlaste asundus


Juba veebruari lõpuks olid Pärnusse jõudnud teated soomlaste huvist Pärnu vastu. Suvehotelli ehitamise asjus Pärnus viibinud arhitekt Nykänen teadis rääkida, et mitmes Soome lehes ja ajakirjas oli ilmunud pikemaid kirjutusi Pärnu kohta.



Soomlased olevat 1928. aasta rannahooajaga väga rahule jäänud, neile meeldis Pärnu rohelus ja suveorkester.



Vaba Maa Pärnu väljaanne kirjutas: "Pärnu on mõnda aastat soomlastele lemmiklinnaks. Täna-wu kujunes ta isegi soomlaste asunduseks. Lahkujad õnnitlevad mahajäänud tuttawaid kiituskirjadega Pärnust. Rootslaste hulgas on Pärnu südameid wõitmas ning isegi sakslased ei saa hoiduda kiiduawaldustest."



Suvitajaid oli Pärnus 1929. aastal 2512 (aasta varem 2120), kellest 1163 olid välismaalt ja 1349 oma riigist. Riigiti juhtis ülekaalukalt Soome (786), järgnesid Läti (181), Rootsi (81), Saksamaa (73), USA (12), Poola (7), Inglismaa (5), Norra, Leedu (4), Kreeka, Taani (3), Austria, Prantsusmaa (2).



Sisemaised puhkajad jagunesid nii: Tallinn (725), Tartu (274), Narva (15), Haapsalu (12), Kuressaare (10), mujalt (313).



Välismaalane kulutas kuus keskmiselt 20 000 senti (200 krooni), mis oli krooni noorust arvestades suur raha.



Lehemehed arvutasid kokku, et suvehooajaga teenis Pärnu 60 000 - 75 000 krooni.



Kaks peamist probleemi, mis vajasid kiiret lahendamist, oli paslike korterite puudumine välismaalastele ja elamiskohtade kallidus siseturistidele.



1929. aastal suvitasid Pärnus Soome saadik Vuorimaa (teist suve järjest), kunagine riigivanem Jaan Tõnisson, ametis riigivanem August Rei, kindral Johan Laidoner, Leipzigi Eesti konsul doktor C. Hanschke, Nõukogude saadik Petrovski perega.



Suvemelu taevani


Suveorkester mängis jutti kolm tundi Viini valssi, sest rohkem ei olnud tarvis, kuna esikohale tulnud paar kestustantsus (proua ja härra Kaasikoski) keerutas jalga kaks tundi ja 48 minutit. Teise koha omanikud püsisid tantsupõrandal kaks tundi ja 46 minutit ning kolmas paar kaks tundi ja 41 minutit.



Rannasalongis tuli publiku tungival nõudmisel kordamisele "Üks öö Veneetsias", esimest korda Pärnus korraldati kotiljoniõhtu (tants, ball), uue kabareekavaga astusid üles Karl Ots ja tuntud tantsupaar Marta Krüger ja W. Karnetsky (Berliini Haller-Rewue).



Rannasalong võttis suvehooajast, mis võtta andis. Suvehooaja alates pandi käima kellaviietee dancing (17-19). Õhtul alustas muusika kell 21, kabaree kell 22, tellitud laudu hoiti kella 23ni.



Juulis oli rannasalongis moenäitus, mille peale Vaba Maa Pärnu väljaanne kirjutas: "Möödunud kolmapäeval ja reedel korraldati rannasalongis moodide näitus, mis rohkesti naistele uudist pakkus. Mehed, teades, et need tuleb omast taskust wälja lunastada, olid weidi kurwawõitu meeleolus. Peab tähendama, et moodidest oli midagi waadata isegi wõhikutel. Kõige rohkem oldi kodus muidugi supelkostüümide alal."



2. augustil korraldati rannasalongis esimest korda Pärnus "daamide kehailuduse wõistlus auhindade peale wäljamaa eeskujul".



Suvekasiinos (Ammende villa) demonstreeriti uuemaid Pariisi ja Viini moode, kuid neid pääses vaatama kroonise piletiga. Moodsaid tantse tangot ja fokstrotti tantsiti auhindade peale, suvine tantsuhitt oli "munatants".



Suve poolitati suvekuninganna valimisega, 1929. aastal sai selleks arvuka publiku kinnisel hääletusel preili Karin Johanson Soomest.



24. ja 25. juunil 1929 toimus Pärnumaa viies laulupidu, millel osales umbes 200 laulu- ja mängukoori ligi 4000 osalisega kõigist maakondadest.



Naised ei tea paradiisi piire


Juba 1928. aastal muutis Pärnu linnavalitsus suplemise kohta käivat sundmäärust nii, et segasupluse rajoonis lubati supelda ja päikesevanne võtta täielikus supelülikonnas. Mehedki pidid kandma täiskostüüme, "aga mitte ainult lühikesi pükse ehk lihtsalt mõnda nartsu, mis riiwab hulkade esteetilisi tundeid".



Juulis 1929 kurtis Vaba Maa Pärnu väljaanne, et "naistele pole oma paradiisi piirjooned selged".



Supelinspektor selgitaski lehes, et "mitte põõsastik naissupelonnide läheduses ei ole määratud ainult naistele, vaid osa liiwaranda, mis ühelt poolt piiratud merega ja kolmelt poolt märgupostidega. Läbikäimine põõsastiku ning märgupostide wahelisel alal on igaühele lubatud".



Rannavalvurid pidid hoolikalt valvama, et mehed naiste paradiisist läbi ei käiks. Lisati, et kuna lõunaajal on rannas politsei, "tulewad ulakad, kes naiste rajooni tükiwad, politseile üle anda wastutusele wõtmiseks".



1929. aastal valis linnavalitsus 40 kohasoovija hulgast kolmeks kuuks rannavahtideks Friedrich Kaupi (26) ja Mihkel Johansoni (51), kelle ülesandeks oli puhtuse, korra, kombluse ja parkide valvamine.



5. augustil 1929 filmis kahe tunni jooksul Pärnu rannaelu Theodor Luts. Film oli mõeldud peamiselt välismaal Eesti tutvustamiseks.

    Tagasi üles