Suvi 1969: Kui Pärnu ägas üleliiduliste puhkajate hordide all

Uute pallisõprade otsingul Pärnu rannas.

FOTO: Foto albumist "Pärnu".

Nelikümmend aastat tagasi laiendati Pärnu kuurorti, et see suudaks ikka rohkem ja rohkem vastu võtta puhkajaid suure kodumaa avarustelt. Moodsas keeles väljendatult esitas see suure väljakutse kohalikule kaubandusele, toitlustusele ja teenindusele.

Laulupeo tuli Pärnus. Aeg nõudis, et Eesti laulupeotraditsiooni sajandit tähistati etteruttavalt koos V. I. Lenini juubeliga.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Pärnu suvemuusika sümfooniaorkester esineb kuurordi klubi juures. Dirigent Ilmar Tõnisson ja kalendris suvi 1969.

FOTO: Ilmar Tõnissoni erakogu


1. jaanuari 1969. aasta Pärnu Kommunistis intervjueeris ajakirjanik Helle Tamm tollast Pärnu peaarhitekti Arpad Andrellerit.



Andreller lubas, et sel aastal valmivad Riia maantee uue elamukvartali teenindus- ja kaubanduskeskus, Seedri tänaval KEKi püstitatav puhkekodu, 200kohaline hotell koos sajakohalise restoraniga, rannapaviljonide kompeks.



Ekspluatatsiooni pidi antama linakombinaadi ja Kommunaari filiaali 140kohalised lastepäevakodud, jätkati Sindi 1. detsembri nimelise vabriku rekonstrueerimist, käsil oli teeninduskombinaadi Säde moeateljee juurdeehitus.



Plaanis oli Rannahoone köögiploki laiendamine, naftabaasi ja metsakombinaadi üleviimine Ülejõele, Pärnu laiarööpmelise raudtee kaubajaama, 964kohalise keskkoolihoone ja 140kohalise lastepäevakodu ehitus.



Sanatooriumi Estonia (Rannahotell) kõrvale pidi ehitatama 300kohaline sanatooriumi tüüpi puhkekodu ja uue kodu ootel oli Pärnu jahtklubi.



Lenini alleele (Pikk tänav) oli kavandatud kaubamaja ja 250kohaline suvesöökla Nõukogude (Supeluse) ja Komsomoli (Esplanaadi) nurgale.



Pärnu aastal 2000


Ajakirjanik palus uue aasta esimesel päeval peaarhitektil unistada, milline näeb välja Pärnu linn 2000. aastal. Andrelleri arvates on Pärnu ja Valgeranna plaaž 2000. aastaks Vana-Pärnu muuli juures kokku kasvanud. Mereäärne ala oleks seal haljastatud okaspuumetsaga, mille foonil kõrguvad 15-20korruselised hotellid ja puhkekodud.



Jalakäijad pääsevad jahtklubi juurest Vana-Pärnu muulile jõepõhja ehitatud läbipaistva plastmasstunneli kaudu ja võivad jälgida jõeasukaid. (Tunnelit küll ei ole, on düüker - toim).



Pärnu plaaž sanatooriumist Estonia kuni Raekülani on kaetud metsapargiga ja hoonestatud 15-20korruseliste ehitistega. Pärnu jõe kaldad on vabastatud tööstusest, sinna on rajatud pargid ja skväärid. Kesklinn, mille piiriks on Tammsaare puiestee, on muudetud suureks pargiks, milles on linnalise tähtsusega kultuuri- ja puhkeobjektid ning tornelamud või puhkekodud.



Ülejõe linnaosa ja elamurajoon Ranna on hoonestatud viiekorruseliste tüüp-, aga ka 12korruseliste tornelamutega. Merele on ehitatud parved, kus võib puhata, süüa, päikest võtta.



Pärnu tööstus on koondatud Ülejõele ja Papiniitu. Kokku on kasvanud Pärnu ja Sindi ning jõetransport on muutunud tavaliseks.



Suveks valmis olla 15. maiks


1969. aastal pöörati suurt tähelepanu Pärnule kohase klantsi andmisele. Aprillis kanti avalikkusele ette, et Rannapargis lõpetatakse madalamate kohtade täitmine ja kõnniteede väljaehitamine. Plaažil piirduti jooksva korrastusega.



Midagi kapitaalset ei võetud ette Rannapargi selles osas, mis jäi Mere puiestee ja muuli vahele, samuti mudaravila taha. Sinna pidi tulevikus ehitatama kaubandusliku teenindamise paviljonid ja käimlad - plaan pidi teoks saama nii ruttu kui 1975. aastal.



Parkimisplats rannas (Rannahoone ja mudaravila vahel) otsustati muuta tasuliseks. 1. juunist 1. oktoobrini oli sisuliselt kogu ranna rajoonis keelatud autode parkimine tänavatel ja teepeenardel.



1. juuniks lubati randa naiste rajooni tualettruume ja Side tänavale kanalisatsiooni.



Kogu kevad ja suvi pidi puhastatama vallikraavi pealispinda, kuna 1970. aastasse oli planeeritud kraavi tühjaks laskmine, selle põhja puhastamine ning uuesti veega täitmine.



18. aprillil alustati Koidula platsi korrastamist, rajati kitsamad betoonplaatidega kõnniteed, teise asukoha said lilleklumbid. Rannapargis rõõmustasid silma kiviplaatidega kõnniteede kõrval punased telliskivipurukattega jalgteed.



Suveks oli Rannaparki tasandamiseks veetud 15 000 kuupmeetrit täitepinnast. Paika olid saanud suured mugavad istepingid, betoonist prügiurnid, kiviplaatidega sillutatud puhkenurgad. Omaette söötmiskoht oli ehitatud oravatele. Pinkide vähesust Pärnu avalikus ruumis kurdeti 40 aastat tagasi ja kurdetakse siiani.



Restoran pole kõrts


Aprilli lõpul toimus restoranis Rannahoone ülevabariigiline toitlustusala vastutavate töötajate nõupidamine. Kaubandusminister K. Todeson esitas küsimuse: "Kas restoran on puhke- või joogikoht?", ja vastas ise: "Puhkekoht." Ministriga ei vaielda.



Pärnu Kommunistile tegi vist nalja ministri teab-ja-arvab stiilis kõne. Mõni pärl sellest: "Restoran erineb teistest toitlustusettevõtetest selle poolest, et siin peab kõik olema kõige parem: kõrge kvalifikatsiooniga kaader, parimate maitseomadustega toidud ja joogid, eeskujulik teenindamine ning hea meelelahutuslik estraadiprogramm. Iga roog, mis restoranis pakutakse, kaasa arvatud võileib, peab näitama kõrget kokakunsti!"



Ja veel: "Kala saame ainult Poola moodi, keedetult või praetult - sellega meie valik lõpebki. Aga kui rikkalik kalaroogade valik on kas või pärnulasest eriteadlase Välimaa raamatus!"



Peale selle: "Prantsuse köök tunneb 700 eri nimetusega sousti, meil piirdutakse sageli ainult kahega - punase ja valgega."



Lõpetuseks: "Tallinna kelner Dimitri Demjanov tuli üleliidulisel konkursil esikohale. Sääraseid kelnereid ja ettekandjaid olgu meil igas restoranis!"



Rohkem manti puhkaja lauale


Leht andis teada, et Pärnu liha- ja kalakombinaat ning kalaturustuskontor võtsid kohustuse muuta gastronoom Pärnu vastavad osakonnad oma esinduskauplusteks, mida varustatakse liha ja kalaga maksimaalses sortimendis kogu tööpäeva jooksul. Samasuguse kohustuse võttis leivakombinaat Kalevi tänavas asuva kaupluse suhtes.



Nõupidamisel täitevkomitees tõdeti, et vorstide, viinerite, sardellide, poolfabrikaatide nõudlus on kasvanud, tootmisvõimsused jäänud samaks ja pealegi tuleb osa toodangust saata Tallinna.



Suurenenud oli nõudmine tursa, merluusi, pikša ja lesta järele ja nende kaladega probleeme ei olnud. Koha aga püüti vähe ja angerjat kaks korda vähem - ei jätkuvat isegi restoranidele. Söögu räime, seda jätkub.



Jookide osas ei tehtud illusioone, raskused tulevad. Õlletehas ei suuda nii palju toota, seega laiendada mahlade, mineraalvee ja kuivade veinide müüki, hoolitseda, et pidevalt oleks saada morssi.



Konjakitarbimine oli niivõrd tõusnud, et fondid ei jõudnud järele. Õilis naps vabamüüki ei jõudnud, hea, kui restoranidele jätkus. Viinast ei räägitud sõnagi.



Õlletehase võimsus 1969. aastal oli 6,2 miljonit liitrit õlut aastas, päevas keskmiselt 26 000 liitrit õlut ja 18 000 liitrit karastusjooke, toodeti viit sorti õlut ja 15 sorti karastusjooke, peale selle mineraalvesi Ikla. Et tootmisvõimsused olid ajale jalgu jäänud, suvehooajal jooke ikka ei jätkunud.



Juulis 1969 söödi Pärnus ära liha ja vorsti 221,9 tonni, piima pandi pintslisse 1075 tonni, kala 71,6 tonni, leiba ja saia 454,7 tonni, õlut joodi 373 500 liitrit, jäätist söödi 40,6 tonni.



Rannahoones müüdi päevas 2400 liha- ja 600 kalarooga, suppidest ja magustoitudest rääkimata.



Juulis 1969 oli Pärnus pidevalt toidul 60 900 inimest päevas. Linna elanikkond ise oli 42 000. Leht kirjutas, et täpset puhkajate arvu ei tea keegi.



Olles limiidid ja fondid lagedaks söönud, võtsid puhkajad jalge alla kodutee. Pärnu Kommunist kirjutas 20. augustil 1969: "Bussi- ja rongipiletid on juba paljudeks päevadeks ette viimseni ära müüdud, mis näitab, et puhkajad lahkuvad massiliselt."



Laulupidu 100

Juuni 1969 möödus laulmise tähe all. 7. juunil korraldati linna ja rajooni ühine laulupäev. Lauluväljaku ja piduliste kolonni kujundus telliti Omar Volmerilt. Ligi 1500 laulja-pillimängijaga päev oli pühendatud V. I. Lenini 100. sünniaastapäevale.



Tallinnas peeti juubelilaulupidu 28.-29. juunil ja seegi oli pühendatud kõige elavama, kuid ometigi surnud mis surnud tegelase 100. sünniaastapäevale ja alles siis Eesti laulupidude 100. aastapäevale.



14. juunil 1969 jõudis juubelilaulupeo tõrvik Tartust Pärnusse. Laulupeo enda kajasid jagus mitmesse lehenumbrisse.



Leht kirjutas, et mais algas Pärnus justkui teine kontserdihooaeg, kuurordi klubis esines mustlasansambel, oli Leningradi estraadi suur kontsert, käisid Moskva estraadimeistrid, lauldi juudi rahvalaule. 26. juunil oli kuurordi klubis Euroopa tugevamaid meeskoore Harfa Varssavist.



17. juulil lõpetas Tallinna kammerkoor oma kümnepäevase laululaagri kontserdiga raekojas.



Eraldi tunnustati Pärnu suvemuusikat. Puhkpilliorkestri kontserte dirigeeris Herbert Pulk, sümfooniaorkestrit Ilmar Tõnisson ja tema juhtimisel ning algatusel esines ka estraadiorkester. Nädalalehe Kodumaa artiklist "Suvemuusika" võis lugeda, et suvemuusika programmist lõviosa täitiski sümfooniaorkester Ilmar Tõnissoni dirigeerimisel: anti 13 kontserti (üks vabariigi aastapäeva tähistava piduliku aktuse kontsertosas) 12 eri programmiga. 16 korral olid kaastegevad 12 solisti.



Pärnu kuldsed tüdrukud


Pärnus viibis 1969. aasta suvel Eesti maleeliit - kümme meistrit ja kolm meistrikandidaati, kuid Paul Keres ja Iivo Nei olid kahjuks välismaal.



Roman Kuura mälestusvõistlustel omakorda osales 133 poksijat kuuest liiduvabariigist. Seltskonnas oli 27 meistrit, 80 meistrikandidaati ja 26 esimese järgu sportlast.



Pärnu naiskergejõustiklaste initsiatiivil toimusid juba 11. naiskergejõustiklaste päevad. 8. juulil peeti NSV Liidu meistrivõistlused vibulaskmises. Mõistagi 1969. aasta meistrivõistlused sõudmises noortele. Pärnu Kommunist kirjutas: "Pärnulased ei näidanud mingit külalislahkust: kõik meistritiitlid võeti endale."



Üks spordielu suursündmusi oli Pärnu tüdrukute NSV Liidu meistritiitel sõudmises juba teist aastat järjest. Olid vast mäletamist väärt ajad!

Tagasi üles