Lugeja kiri: Kui suur ohver võimuliidu altarile?

FOTO: Ants Liigus

Ühel volbriööl haaras noormees noa ja tappis oma vanaema, et saada osa tema pensionist.


See juhtum vapustas kõiki pärnakaid ning meenub ikka ja jälle, kui keegi sirutab käe vanuri pensioniraha järele.



Vanuri pensionist tahab riik saada oma osa. Võtmise meetod on ju põhimõtteliselt niisama vägivaldne: kellel jõud (võim), sellel õigus. Võimuliitu (Reformierakond+IRL) huvitab loomulikult, kuidas saada eelarve tasakaalu.



Reformierakondlane Meelis Atonen on öelnud: “Pension on nagu sangpomm eelarve küljes.“ Jah, see on tõsi, et sotsiaalkuludest moodustab pension kõige suurema osa. Rahvastik vananeb, sotsiaalmaksu laekub aina vähem.



Lihtsaim viis eelarve tasakaalu saada on muidugi maksustada pensionid või neid muul moel vähendada.



Vastupidavad ja vähenõudlikud on pensionärid, tulevad toime 4000-5000 krooniga kuus, mõni saab veel vähem. Kui veel vähendada, saavad hakkama. Ja kui ei saa, kelle asi!



Võimuliidule ei ole tähtis, kuidas emad-isad hakkama saavad, neile loevad valimislubadused, mis antud kõige rikkamatele: alandame tulumaksu, hoiame kõrgel emapalga ülempiiri! Otse loomulikult ei kehtesta võimuliit kinnisvaramaksu ega ettevõtte tulumaksu. Neil pole kavatsustki tõsta tulumaksumäära, astmelise tulumaksu rakendamist ei võeta isegi jututeemaks.



Olen minagi pensionär ja maksan tulumaksu oma pensioni pealt üle 500 krooni kuus. Praegu on mul leib laual ja tuba soe. Veel suudan keldrisse varuda marjad-seened, õmmelda-kududa rõivad selga ja teenida pensionile lisa. Jätkub, et osta ravimeid, jätkub lastelastelastelegi.



Murelikuks teeb homne päev: ma ei tea, kui suure osa oma pensionist pean loovutama võimuliidu valimislubaduste altarile.

Tagasi üles