/nginx/o/2009/08/28/227261t1hd225.jpg)
Regionaalprobleemide lahendamine eeldab eri piirkondade arengusuundade väljatöötamist, strateegia kujundamist ning seejärel elluviimist kõigi Eesti piirkondade ja riigi kui terviku huvides, mitte pimesi kobades. Riigi kohus on tagada kõikides Eesti regioonides soodsad arengueeldused. On selge, et valdade ühinemisel hakkavad ilmnema uued seosed ja probleemid, mida tuleb püüda uuringute kaudu nii palju kui võimalik ette näha.
Eesti regionaalpoliitikas on aegade jooksul tehtud nii head kui halba. On juhtunud, et reformid on läbimõtlematuse, ebareaalse teostamatuse pärast jäänud pooleli. Tulenevalt strateegia puudumisest võib tulla suuremaid kulutusi ja tihti ei ole selge, kas kokkuhoid on eesmärk omaette või kaasneb sellega eelkõige inimeste vajaduste parem rahuldamine.
Reformide teostamine on vaja viia võimalikult teaduslikele alustele, et Eesti erinevates piirkondades kujuneks välja normaalne elukeskkond ning toimuvad muutused oleksid arusaadavad ka rahvale, kelle rahaga reforme tehakse. Elanike arvamus peab olema tähtsamaks aluseks otsuste tegemisel. Uurida tuleks seni ühendatud valdades toimunud protsesse, selgitada, missugused on head ja missugused halvad tendentsid, millest tuleks hoiduda.
Osa riigi regioone hääbub. Kõigile on teada, et suuremad linnad jne võtavad teistest regioonidest ära vähemalt osaliselt tööjõu paremiku. See aga on piirkonna majandus- ja sotsiaalsfääri eduka arengu üks põhikomponente.
Ei ole saladus, et sarnased protsessid toimuvad tihti ka valdade sees, kus suuremad keskused võtavad omakorda mõningal määral väiksematest osaliselt parema tööjõu.
Kahjuks jääb tunne, et mõnikord ei püütagi probleemidele vajalikke lahendusi leida või leevendust otsida.
Osal poliitikutest ja ametnikest puudub minu arvates riigi mõningate reformide kavandamisel ja läbiviimisel vajalik oskus või vastutus.
Reformimisel tuleb arvestada, et iga regioon, haldusüksus oleks terviklik selle sõna otseses mõttes. Samal ajal on tähtis, kuidas see on seotud maakonna teiste valdadega, nende omavaheliste seoste arvestamine. Ei tohi eirata regiooni ajaloolisi traditsioone, asukoha iseärasusi, majanduslikku ja sotsiaalset eripära, rahvastiku paiknevust, tihedust jne.
Eestis on paljude ajalooliste tegurite tõttu osa seniseid valdu kujunenud välja poolenisti plaanipäratult. Nüüd peaks tekkinud olukorda hakkama tõesti korrastama, kuid seekord kindlasti läbimõeldumalt. See tähendab, kas liita valdu, kui suureks need kujundada jne.
Eriti tuleks mõelda, kas on õige moodustada väga suuri valdu. Kui puuduvad vähemalt osaliselt teaduslikud põhjendused, miks üks või teine vald, linn, küla ühte või teise ühinenud valda paigutati, siis on asi halb. Teadmata on selle tagajärjel elanike tehtavad tulevikukulutused, rahulolu teenuste kättesaadavusega jne.
Samal ajal ei ole ajakirjandust lugedes ja teisi infoallikaid kuulates minule ja küllap paljudele teistelegi piisavalt selge, kuidas peaks toimuma valdade ühendamine.
Minu uurimused on näidanud, et valdu ei tohiks mitte mingil juhul ühendada lihtsalt mehaanilise liitmise teel, vaid iga valla, linna, küla juures peab arvestama tema iseärasusi, paiknevust jne.
Muutuste elluviimine peaks loogiliselt algama erapooletute teaduslike uuringutega. Selgeks tuleb teha, kes vastutab tehtava eest.
See tähendab, et ta oleks analüüsivõimeline ja teadlik soovitud lõpptulemusest (missugused on ühinemise plussid ja miinused, mis protsesse oleks tarvis kohe püüda ennetada või vähemalt ennetada nii palju kui võimalik). Selge peab olema, missuguses järjekorras töid tehakse, millist informatsiooni on selleks vaja, millised seosed saavad olema maakondade, linnade, valdadega. Võib-olla on seoses sellega vaja muuta osaliselt ka maakondade piire.
Mehaaniline valdade arvamine ühte või teise ühendvalda võib osa elanike jaoks anda negatiivseid tulemusi.
Segadused eelmainitud valdkondades võivad tähendada ebaökonoomsust, ebaefektiivsust mitte ainult rahaliselt, vaid ka teenindusest lähtudes.
Strateegia puudumine võib tähendada vajadust osaliselt, aga võib-olla ka täielikult vana struktuuri juurde tagasi pöörduda. Reformi mõte saab olla ju teatud külade jne koondamine loogiliste tõmbekeskuste ümber, et selle tulemusel paraneks teenuste kvaliteet kõigi elanike jaoks.
Arvan, et seni toimunud nn mõningad reformid on juba toonud ja toovad edaspidi korvamatut kahju. Osa külade elanikele võib uus ühendvald mitte sobida. Tulemuseks on elanikest tühjenevad vallad, külad, eelkõige tähendab see kõrge kvalifikatsiooniga kaadri lahkumist.
Valdade mehaaniline liitmine võib tekitada juurde ääremaid, mis jäävad veelgi arengust maha. Seega võib süsteemitu omavalitsuste ühendamine eriti pikemas perspektiivis anda tagasilööke.
Uutesse valdadesse jäävad uued valged laigud, kus elanikud on rahulolematud ega tunneta, et neist peetakse lugu. Siin on vaja nii palju kui võimalik leida positiivseid lahendusi.