/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2008/12/10/103275t1hf96c.jpg)
Valitsusliidu hinnangud käesoleva aasta eelarvele on ülimalt lootusrikkad, nii et kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab tõepoolest sammu eurotsoonile lähemale, on põhjust muretseda: eelarves puudub majandusarengu elavdamise võti. On vaid usk, et euro lahendab kõik probleemid.
Eriti koomiline on kuulda siit-sealt arvamusi, justkui mõne valdkonna rahastamist suurendataks. Meediast jääb mulje, et eriti hästi läheb omavalitsustel ja põllumeestel, kes justkui saaksid mingit tulu juurde. Iseäranis pilkavalt mõjub säärane demagoogia seetõttu, et omavalitsuste eelarve väheneb tegelikult peaaegu kolmandiku võrra. Miljardeid kroone jääb omavalitsuste kaudu inimesteni jõudmata.
Kõik kohaliku omavalitsuse üksused, olenemata suurusest, täidavad samu ülesandeid. Korraldavad koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide, spordirajatiste, hooldekodude ja tervishoiuasutuste ülalpidamist, osutavad sotsiaalabi ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd.
Peale selle ohjavad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla-linnatransporti ja peavad korras hoidma teed-tänavad.
Tulumaksu vähemlaekumise tõttu jääb omavalitsustel saamata üle kahe miljardi krooni: 11,5 miljardit laekus üle-eelmisel ja 9,4 miljardit eelmisel aastal. Sellest 430 miljonit krooni võtab riik tugevama õigusega tulumaksumäära vähendamise teel.
Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 miljoni krooni võrra: eelmise aasta 1,43 miljardilt kroonilt 1,1 miljardini tänavu. Siia tuleb lisada hariduskulude toetuse alanemine 3,49 miljardilt 3,1 miljardini ja teederaha vähenemine 633 miljonilt 178 miljoni kroonini.
Ehkki isamaaliitlased ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha, jätavad nad targu mainimata, et suureneb vaid Euroopast tulev tugi, kuid meie oma riigi panus väheneb taas kord. See näitab valitsuserakondade suhtumist maaettevõtjatesse.
Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, kõlavad optimistlikud kommentaarid nimetatud valdkondade rahastamise suurendamisest absurdselt. Ainuüksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni. Ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde.
Aga senikaua kui usume libekeelsete liberaalide sõnavahtu ja anname neile valimistel toetuse, ei maksa lootagi inimesekeskset ja hoolivat poliitikat.
Selle asemel et lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse.
Juba mõnda aega oleme valitsuselt oodanud kriisist väljatuleku plaani, kuid seda ei paista sellestki eelarvest. Selle asemel et rakendada meetmeid tööpuuduse vastu, majanduskeskkonna parandamiseks ja laenuturu korrastamiseks, on valitsus jälle läinud kärpimise teed. Ja seda nii rahva, kohalike omavalitsuste kui riigi toimimiseks oluliste struktuuride arvelt. Kõige sellega kaasneb sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardab kogu ühiskonna pankrotti viia.
Valitsus ajab oma asja, hoolitseb riigieelarves ainult Maastrichti kriteeriumide täitmise eest. Aga riigi mõte on ikka pisut laiem: kõik peavad ellu jääma. Riigi-, kohalike omavalitsuste ja pere-eelarvet tuleb vaadata terviksüsteemina. Kõik kolm peavad olema jätkusuutlikud.
Majanduse elavdamise asemel lahendab valitsus eelarveprobleeme maksutõusude ja kõik-müügiks-poliitikaga. Käibemaksutõus ning mitme toetuse ja soodustuse kaotamine toob küll riigieelarvesse 5,2 miljardit krooni lisa, kuid see raha tuleb eelkõige vähekindlustatute, laste ja põllumeeste arvelt.
Lisaraha toob bensiini- ja diisliaktsiisi tõstmine 18-19 protsenti kõrgemaks, kui näeb ette Euroopa Liidu alammäär. Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis aga kujuneb sellest üle viie korra kõrgemaks: ELi praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta meie 1736 krooni vastu. Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis ja äritarbijale koguni üheksa korda kõrgem ELi alammäärast.
Tõsi, niisuguse eelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hinda pean ma Eesti majandusele ja inimestele liiga kõrgeks. Praegu oleme jõudnud olukorda, kus suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba palju suurem mure, võrreldes sellega, millal euro meie õuele saabub. Tuleb tunnistada, et valitsus saab tõepoolest hakkama, rahval aga annab sipelda.