Kümnenda “Pärnu In Graafika” festivali väljapaneku “Eesti graafika kuldsed aastakümned” avamisel kadus piir publiku ja kunstniku vahel ja vaatajate ette jõudis väljapanek, mis annab aimu moodsast kunstist kui sellisest.
Graafika läbi kolme aastakümne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Non Grata korraldatud festivali üks keskseid väljapanekuid avati happening-võistlusega, millega tõesti likvideeriti piir kohale tulnud publiku ja kunstnike vahel: nimelt olid Pärnu linnagalerii klaasuksed lukus, võti aga galeriis sees.
Legendile pühendatud väljapanek
Näitusesaalis oli kaks kinniseotud silmadega kookoniks mähitud inimfiguuri, kes varustatuna mobiiltelefonidega pidid publiku juhendamisel saama kätte võtme ning galerii uksed avama.
Rahvast oli näitusesaali ukse taga palju, ukseni läbi inimmassi trügida ei tihanud, seepärast toimuvat kahjuks oma silmaga ei näinud, kuulsin vaid Mari Kartau kommentaare ja kirjeldust kunstivõistluse kohta.
Kui näitusesaali pääsesin, nägin, et kultuurivõistlejad pidid kinnisilmi liikuma-roomama ukseni päris ohtlikus olukorras: pudelikildudest põrandale moodustatud labürindis. Kuid kõik läks õnnelikult ja kohaletulnudki olid õnnelikud, sest keset galeriiruumi seisis trükipress, mis oli kaetud kõiksugu jookidega.
Pärast selgus, et tegemist on graafik Vello Tamme pressiga. Pärnakaile peaks nimi tuttav olema. Kunagi töötas kunstnik ju Pärnu teatri peakunstnikuna.
Väljapanek on pühendatud legendiks muutunud sündmusele – näitusele “Harku 75”. Võib ütelda koguni, et kahele sündmusele, sest eksponeeritud on ka fotosid näituse “Saku 73” avamisest. Eesti maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudi Saku näitusepaviljonis toimunud suur kunstinäitus oli üks esimestest katsetest tutvustada kaasaegset kunsti, see oli kuulsa “Harku 75” näituse eelkäija ja ilmselt tõukejõud.
Ei tahaks hakata pikemalt heietama näitusest “Harku 75” ja selle tähendusest eesti kunstis. Sellest on palju kirjutatud ja räägitud ning paljud ju mäletavad seda veel.
Niisiis pigem sellest, mis linnagaleriis vaadata saab. Näitus on välja pandud kontserdimaja kolmele korrusele: galeriiruumis ja kontserdimaja publikupoolsetes jalutuskoridorides, kus on eksponeeritud Harku näitusel osalenud kunstnike Mare Vindi, Raul Meele, Leonhard Lapini, Evi Tihemetsa, Marju Mutsu ja teiste tööd, lisaks rohkesti fotomaterjali Harkus toimunud näitusest, näituse “Saku 73” avamisest, kunstnikest ja kultuuriinimestest, tol ajal toimunud koosviibimistest ja sündmustest.
Eksponeeritud on rohkesti kunstnike saadud diplomeid nii rahvusvahelistelt kui üleliidulistelt näitustelt, kirjad, trükised ja väljavõtted kataloogidest, mis on osaliselt Raul Meele kommenteeritud. Väljapanekust õhkub seda fluidumit, vaimset õhustikku ning ajastu hõngu, mis tol ajal valitses.
Näitus on hea ja soovitan seda vaatama minna. Saab pisutki aimu sellest, mis on moodne kunst ja mis tänapäeval kunstis toimub.
Kultuurisituatsioon 1975
Näituse “Eesti graafika kuldsed aastakümned” avamise päeval viibisid Pärnus “Harku 75” näitusel osalenud kunstnikud, sest kui publikum oli väljapaneku üle vaadanud, pakkusid korraldajad Harku näituse raames toimunud kongressi taasesituse, kus Leonhard Lapin, Raul Meel ja Tiit Kändler esitasid oma tollased sõnavõtud uuesti.
Kahjuks jäi tulemata Mart Helme, kes oli samuti Harku mõisas ettekandjate seas. Meel kõneles kunstisituatsioonist 1975. aastal, Tiit Kändler objektiivsest füüsikust objektide ja kontseptsioonide maailmas. Aga alustas Leonhard Lapin, kes kõneles taas objektiivsest kunstist, tsiteerides oma tollast ettekannet, seda täiendades ja kommentaare lisades.
Lapin rääkis tolleaegsest ideoloogilisest surutisest, oma esimesest kokkupuutest Malevitši loominguga, Malevitšist kui teoreetikust, kunsti ja tehnoloogia seostamisest, tuues näitena futuristide tehnikaajastu vaimustust, tõstes esile futuristide kontseptuaalset ja programmilist lähenemist kunstile, Eesti 1920. aastate avangardismist, konstruktivismist jne.
Kõik need Lapini toodud näited, mis olid mõjutanud nii teda kui teisi tolle perioodi Eesti kunstnikke, rääkisid sellest, et oluline kunstis pole mitte isegi konkreetne teos, vaid see teoreetiline baas, programmiline alus, millele kunstnik toetub oma loomingus.
Tolleaegsed suundumused ei mõjutanud ju ainult kujutavat kunsti. Samad tendentsid ilmnesid muusikas, kirjanduses, teatris. Meenutage Eestis tol ajal valitsenud kultuurisituatsiooni: Vanemuises Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastused, kirjanduses Unt, Vahing, luules Viiding, Rummo, Johnny B, muusikas Ruja, Keldriline Heli, Mess ja nõnda edasi.
Mis see kõik oli, mis tuuled, mis lootused, milline filosoofia ja maailmavaade tolle aja loomeinimesi mõjutas ja köitis? Nõukogudeaegse surutise all olid need kindlasti sõltumatu vaimu otsingud, püüd vabaneda pealesurutud ideoloogilisest ja nõukogulikust “esteetikast”.
Tundub, et kõik see nõuab veel korralikku uurimist. Kunstiajaloo seisukohalt ehk on kergem, sest näiteks nii Meel kui Lapin on tollest ajast päris põhjalikult kirjutanud, mis annab võimaluse tookordset poliitilist tausta ja kunstielus toimuvat paremini mõista.
Kõige sellega seoses on Lapini jutus oluline ehk veel seegi, mida me tänapäeval kunstiteostes palju harvemini märkame –filosoofiline, oma maailmakäsitluslik baas, mis igast teosest peaks välja paistma. See oleks muidugi ideaalis.
Meenutage siinkohal Meele sõna ja kunsti ühendamise püüdlusi ja seostumist rahvusliku identiteediga, Lapini vaimustumist Bauhausist, Malevitšist ja futuristidest, Tõnis Vindi rahvusliku ornamentika uuringuid ja nii edasi.
Kunst kõikjal
Pahatihti on praegu nõnda, et selle ihaldatud vabadusega on tulnud tunne, et kõik võivad kõike. Reklaamides ekspluateeritud hüüdlause “Art is everywhere!” on ahvatlev filosoofia, kuid eksitav. See meenutab küll popkunsti, kuid on kõigest sigaretireklaam!
Niisama demagoogiline oli Nõukogude ajal kõikide kultuurimajade seintel loosung “Kunst kuulub rahvale”.
Aga hea meel on sellest näitusest, mis toob meile tutvumiseks koju kätte selle märgisüsteemi, mille on loonud eesti avangardkunstnikud ning mis on mõju avaldanud tänapäeva tegijatelegi.
Minge vaadake Linnagalerii näitust ja kaege Endla teatris Raul Meele väljapanekut “ii-jääh-äh” ning seejärel kõiki teisi festivali “In Graafika” näitusi.