Uskumatult hea tunne on näha, kui mainekad kultuuriinimesed saavad väärilise tunnustuse. Tehnikaülikoolis toimunud kultuurkapitali aastapreemiate jagamine seda rahulolu pakkuski. Kõik autasud leidsid õige omaniku.
Krismar Rosin: Tänu enne hävitustööd
/nginx/o/2018/03/19/7702939t1h1e24.jpg)
27. jaanuar 2010, 09:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti ei ole preemia suurus sobiv, kuid raskel ajal äkki andestame, vähemalt üritame? Laureaadid ise ei vingu, sest nad on harjunud, et kunstnik on alasti, alatasa külmetunud. Vahest aitab tänustki? Kunstnik loob ilu, esmajoones on talle tähtis, et keegi ilu hindab-naudib, austab ja armastab. Aupaklik kummardus ja soe pilk tänutäheks – mõnele sest piisabki. Kuid alasti jääb haigeks, külm ja niiskus soodustavad gripi levikut. Kultuur külmetab, samal ajal annab Eestile sooja. “Tasuta lõunaid ei ole olemas” on täiesti vale ütlus.
Paraku ei saa paljud kultuuriinimesed ega -organisatsioonid üldse tähelepanu, rääkimata tänamisest, preemiast ja uhkest tseremooniast. Meedial on siin oluline roll. Raskel ajal eelistatakse valitsuse, linnapeade ja parteide, Mikko Fritze, pakendamisseaduse ja politsei kritiseerimist.
Negatiivsus on justkui ainus tee, mida iga arvamuslooga järjest rohkem siluda. Kui leidub mõni hea uudis, mis kõrge töötusmääraga ajal võiks panna uhkust tundma eestlaste saavutuste üle, tehakse üks kohustuslik artikkel ja siis vajub ta unustuse hõlma.
16. jaanuaril kirjutas Tuuli Koch Postimehes, kuidas Mati Undi romaan “Brecht ilmub öösel” lõi Ameerikas läbi. Suurepärane uudis ju! Tunnustus maailma ühelt suuremalt raamatuhulgimüügiketilt - romaani tipp-25 hulka jõudmine võib kujuneda murranguks Eesti kirjanduse läbilöömisel mujal maailmas.
Ees on ootamas kirjanduse helged päevad, või kui mitte, on vähemalt põnev oodata. Tunnustust väärib nii Unt, kes kahjuks oma saavutust ei näe, kui Undi läbilöömise põhjustaja Eesti kirjanduse teabekeskus. Keskuse sihipärane üheksa aastat kestnud töö on kandnud vilja: tänavu ilmus 14 keeles 40 Eesti raamatut. Isiklikult arvan, et meie mõttemaailma ja kauni kirjastiili tutvustamine on meeletu teene Eestile. Paraku ei tundu see ühiskonnale korda minevat.
Ühtegi arvamuslugu ei ilmunud, samal ajal kui kritiseerivaid artikleid tuleb lausa uksest ja aknast, netikommenteerijate kari samal ajal suu ammuli ootamas. Eesti rahvast ei huvitagi eestluse kordaminek.
Täpselt sama kehtib Arvo Pärdi puhul. 18. jaanuaril ilmus Postimehes pisike artikkel, milles kirjutati, kuidas Türgi tähtsaim ajaleht reastas kultuuripealinna Istanbuli pidustuste eel aasta olulisemad kultuurisündmused. Esimeseks valis ajaleht Arvo Pärdi uudisteose maailmaesitluse Istanbulis, nimetades Pärti moodsaks Mozartiks. Jälle üks positiivne uudis, mis kritiseerivate artiklite invasiooni vastu ei saanud ja unustamiskoridori suundus. Teenekas mees ei saanud tasu, avalikku aitähi ega kiidulaulu, rääkimata rahast või uhkest tseremooniast.
Esiteks peab eestlane mõistma, et kultuuri ei tehta ainult kodus rahvamajades või kilomeetri kaugusel jaanituleplatsil. Kui välismaalane siia ei tule, tuleb minna sinna ja näidata, kui head me oleme, mõjutada ja avaldada positiivset survet.
Kultuuriminister Laine Jänes ütles ilusasti: “Kultuur on riigi parim tutvustaja maailmas.” Kui Eestisse ei tulda, tuleb tutvustamist jätkata mujal, kaugel ja eemal. Teiseks peab eestlane taipama, et positiivne avalik vastukaja on kultuuriinimesele väga tähtis. Ainuke, kes avalikult Pärdile (Unt unustati kohe) kaasa elas, oli Mikko Fritze: “See on kummardus kogu Eesti kultuurile.” See väiksesse tekstijuppi põimitud kiitus mõjus paanilise hädakarjena kõrbes.
Niisiis võtangi kohustuse tänada avalikult Arvo Pärti, Eesti kirjanduse teabekeskust ning muidugi Mati Unti, puhaku ta rahus. Tänan Mikko Fritzet, kes suudab alla neelata eestlaslikku kadedust ja matslikkust ning ajab Euroopas Eesti asja. Häbi on tunnistada, et kirutud sakslane oskab meist paremini õigetele asjadele viidata, saavutustele kaasa elada ja eestlaste üle uhkust tunda. Isegi kui palk on kõrge, tuleks seda kritiseerida alles siis, kui tööaeg on läbi. 2011. aastani on veel aega, äkki üritaks sel ajal millestki vaimustuda?
Tänan veel kord teid, kallid kultuuriinimesed, ja andke andeks, et ma teile tseremooniat ei korralda ega pappi anna. Nüüd luban kriitikutel alustada tavapärast hävitustööd, positiivse hävitamist. Laske käia!