Vaino Kallas kirjutab raamatuid ja loob laule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

“Laulud tulevad juba lapsepõlvest,” võtab lennuväepoiss ja teenekas sidetöötaja Vaino Kallas oma muusikanurgas mikrofoni.

FOTO: Urmas Luik

Auväärses eas ja hõbedaste juustega Vaino Kallas on sedavõrd palju näinud mees, et kirjutas oma loo kui laienduse põlvkonnakaaslastele elulooraamatusse “Mööda käidud teed”, nüüd võib ta sinna lisada tunnustusena kodulinna Pärnu vapimärgi kavaleriks saamise.


Kõrgeim tunnustus, mis Kallase kuue revääri ehib, on talle kui vabadusvõitlejale 2002. aastal presidendi annetatud Kotkaristi kuldrist.



Oma äärelinna kodus on Kallas kirjutanud teisigi, 20. sajandi keerulisi ajaloosündmusi käsitlevaid raamatuid, näiteks “Eesti koolipoisid Teises maailmasõjas”, “Igavesti noored”, “Kahe sõja vahel”, “Eesti sõjameeste Pärnu ühendus” ja loonud poolsada laulu, millest levinuimad on “Kodulinn Pärnu”, “Pärnu valss”, “Sinimäed” ja “Lennuväepoiste laul”.



Lennuväepoiste hulka kuulub Vaino Kallaski.



Sõtta 16aastasena


Saatus tahtis, et 1927. aastal sündinud Eesti poisid haaras sõjamasin 1944. aasta mobilisatsiooniga. Häädemeeste vallas Krundikülas sündinud, toona Pärnu tööstuskooli 16aastane õpilane Vaino Kallas oli just selle aastakäigu mees, järgmist sünnipäeva pidas ta Sõrve säärel võideldes, seljas Luftwaffenhelfer’i munder.



“Olime kasvanud üles ja koolis käinud Eesti Vabariigis, tol ajal oli isamaaline kasvatus koolides väga tugev,” räägib Kallas.



Häädemeeste koolis, kus ta õppis, oli tugev noorkotkaste organisatsioon, paljud meesõpetajad olid Vabadussõja läbi teinud ja kasvatasid noori isamaalisuse vaimus.



“Juba see, et olime läbi elanud 1940.-41. aasta sündmused, mida me kõik nägime oma silmaga, oli ajendiks minna sõtta,” kostab jutukaaslane, kes lisab, et sellepärast ei tulnud tema ega keegi kaaslastestki mõttele mobilisatsioonist kõrvale hoida.



Tänapäeva 16aastastele ütleb Kallas, et kui nad tahavad oma kodumaad Eestit hoida ja enda rahvust säilitada, tuleb ohu korral selle kaitseks välja minna, mingit valikut siin ei ole.



Tagantjärele on Vaino Kallas tänulik oma kaitseinglile, mis oli tema pea kohal nii Kuramaa kotis kui Sõrve lahingutes, aga hiljem Norilski NKVD filterlaagris ja Sillamäel Stalini käsul uraanirikastustehast ehitadeski.



“Jah, tõepoolest, mingi kaitseingel on mind hoidnud,” möönab Kallas. “Sõrve lahingutes oli mitu korda lõpp silmaga näha, ühes lahingus kukkus mulle venelaste 80millimeetrine miinipildujamiin otse jalgade ette, aga ei lõhkenud. Ja ükskord, minnes üle lageda välja, tulistasid venelased meid kerge kahuriga, mürsk lendas mul põsest mööda.”



Võõras mundris teenimise eest Siberis NKVD sõja-filterlaagrite katsumusi läbi tehes, alalises teadmatuses ja ülekuulamiste hirmus elades masendas teadmine, et inimelu ei maksa absoluutselt midagi.



“Ühe hea vatikuue eest võidi sind vabalt maha lüüa ja keegi ei iitsatanudki selle peale,” mainib Kallas. “Mulle taheti tehase viienda korruse aknast pähe lasta nelja suurt kokkuseotud telliskivi, need kukkusid otse jalgade ette. Nii et jällegi oli õnn ära pääseda, ja neid juhuseid on veel.”



Laulurõõmuga edasi


Kodus istub Vaino Kallas muusikanurka, loomisrõõmuga valmivad siin laulud, mille nii Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse meeskoor, naisansambel Kadri kui solistid on oma repertuaari võtnud. Ühenduse meeskooriga astub autorgi tihti lavale, kaasa laulma, tänuks publiku siiras aplaus.



Laserplaadile “Laule kodust ja kodumaast” ongi salvestatud Kallase viisidele, sõnadele ja esituses arvutimuusika saatel üle 20 laulu.



“Laulud tulevad juba lapsepõlvest, minu isa Andrei Kallas oli suur muusikaarmastaja, mängis Häädemeeste pasunakooris ja juhatas seda. Kasvasin muusika sees, sest orkester harjutas meie kodus, olin kuueaastane, kui hakkasin isa orkestriga koos väikest trummi lööma,” meenutab Vaino Kallas.



Hiljem mängis Kallas isa orkestris muidki pille, aga viise-sõnu kirjutama hakkas 1950. aastatel, kui töökohustused hõlmasid kaugsidet ja raadioreleeliini.



“Vahepeal tuli teine hobi, amatöörraadio saate- ja vastuvõtuseadmete konstrueerimine ja raadioamatörism, aga enne pensioniiga hakkasin jälle muusikat tegema,” kostab ta.



Pärnu linna vapimärgi saamise kohta luges Vaino Kallas Pärnu Postimehest.



“Ma ei leia, et minu tegevus oleks erinenud kellegi teise linnainimese tegemistest, on ju palju neid, kes on palju teinud, neid pole üles leitud. Kohkusin ära, kui ma seda ajalehte nägin,” ütleb reipaks ja teotahteliseks jäänud mees, kellele omal ajal on omistatud teenelise sidetöötaja aunimetus ja kes pöördelistel aastatel 1990-1991 aitas valitsuse ettepanekul luua alternatiivseid sidesüsteeme.

    Tagasi üles