/nginx/o/2009/07/18/208829t1hb1e5.jpg)
Pärnus Ehitajate teel käib kangelaslik võitlus pakase ja põhjaveega. Paigaldatakse suuremõõdulisi soojatorustikke. On ju teada, et Pärnus on vaid lühike suveperiood, kui põhjavee tase laskub alla meetri. Seega asetatakse torustikud üldjuhul vette roostetama. Kui väliskest annab järele, vettib isolatsioon ja algab sisetoru keemine keskkonnas.
Leket ei märgata enne, kui oluline kahju on sündinud. Samuti ei ole kohe näha lekkekoht ning üles tuleb kaevata pikemad tänavalõigud. Muidugi kaasnevad liikluse häirimine ja taastamiskulud. Sellist pilti näevad pea igal aastal Mai tänava elanikud, kus soojatorustikke on üles kaevatud kümneid kordi.
Tunduvalt praktilisem ja kindlasti odavam on ehitada torustikud õhuliinidena. Ehitustöid saab teha aasta ringi, kui suveperioodil vundamendid valmis teha. Lekkekohad on kohe avastatavad, kui nad peaksid tekkima. Jääb ära põhjavee korrodeeriv toime torustikule.
Soojatorustike ehitamine õhuliinidena ei ole sugugi uus nähtus. Isegi Pärnus mitte, sest üle Riia maantee oli ju torustik viidud juba mitukümmend aastat tagasi.
Olen vestelnud sel teemal arhitektidega. Nad ei leia muid vastuväiteid, kui et linnaruumis kulgevad torustikud on inetud. Kuid meie ristteedel on ammu omaks võetud liiklusmärkide kinnitamine sõrestikele ja keegi ei pea seda inetuks.
Kõigis suurtes linnades ehitatakse üha enam kommunikatsioone maapinnast kõrgemale. Viaduktid, mitmetasandilised ristteed, jalakäijate sillad ja muidugi torustikud tuleb kitsastes linnaoludes paigaldada õhku. Helsingis on elurajoonide soojavarustuse torud ehitatud just õhuliinidena.
Miks siis Pärnus pillatakse rahva vara, uputades torustikud põhjavette? Arvan, et sellise lähenemise on kujundanud teatud arhitektide kivinenud vaated ilule. Kuid arhitektid saavad ise olukorda kardinaalselt muuta, luues nägusad ja linna kaunistavad kas betoonist või terasest kandekonstruktsioonid.
Loodan, et Pärnus kui tööstuslinnas saamegi varsti näha igati korrektseid ja loodetavasti ilusaid tehnilisi lahendusi.