/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Kaks aastakümmet tagasi, 11.-12. märtsil 1990 kogunes oma esimesele istungile Eesti Kongress. Õigus on Isamaa ja Res Publica Liidu esimehel Mart Laaril, kes väidab, et Eesti riik ei oleks Eesti Kongressita nii kaugele jõudnud. Võib-olla kujunenuks meie taasiseseisvuminegi teistmoodi, kui ülemnõukogule poleks kuklasse hinganud kongress.
20 aastat hiljem on nõme vaielda, kellel olid Eesti taasiseseisvumisel suuremad teened: kas Eesti Kongressil, Rahvarindel või ülemnõukogul. Tuletagem meelde, et Eesti Kongress oli Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu, millel oli rahva laialdane toetus ja hea kandepind läänes.
Perestroika toetuseks loodud Eestimaa Rahvarinne ühendas kõiki demokraatia pooldajaid kodakondsusest sõltumata. Ei kongressil ega rindel olnud võimalik suhelda Nõukogude keskvõimuga. Moskvaga sai asju ajada meie riigi kõrgeim seadusandlik organ Eesti Vabariigi ülemnõukogu, mille viimasesse koosseisu valiti õnnestunult nii Eesti Kongressi kui Rahvarinde tegelasi.
Rahvusliku koostöö tolleaegne parim näide oli põhiseaduslik assamblee 1992. aasta põhiseaduse väljatöötamiseks, sinna saatsid oma esindajad nii Eesti Kongress kui ülemnõukogu.
Tegelikult on kõigile selge, et Eesti taastas oma iseseisvuse ülemnõukogu, Eesti Kongressi, Rahvarinde ja NSV Liidu rahvasaadikute kongressi Eesti saadikute jõupingutuste tulemusena. Pole mingit põhjust hakata ühte või teist nendest esinduskogudest esile tõstma. Nii võime jõuda futuroloogiarägastikku ja hakata arutlema stiilis ”mis juhtunuks, kui …”. Eesti Kongress olgu tänatud ja meeles peetud oma panuse eest Eesti taasiseseisvumisse!