/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Ellujäämiseks peab Rahvaliit hakkama saama millegi väga põhimõttelise ja kardinaalsega. Erakonna hääbumist tingivad selge eesmärgi puudumine, skandaalid eelmiste juhtide ümber ja praeguse esimehe nõrkus. Karel Rüütli on küll tore punapõskne noormees, kuid tal puudub täielikult juhi aura.
Tundub, et Rüütli selja taga toimetab endiselt Reiljani-Tuiksoo-aegne tagatuba, kellele on kasulik säilitada praegune olukord. Erakonnas ei sallita teistsuguseid arvamusi, lihtliikmetes nähakse kuulekaid käetõstjaid ja dissidentlus on karistatav. Viimasena mainitut näitab liidu aseesimehe Ingvar Tšižikovi parteist väljaheitmine, kuna too julges esitada väljakutse praegusele esimehele.
Rahvaliit on jätkuvalt esinenud kehvalt. Nii oli see 2007 riigikogu valimistel, 2009 Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel. Jutt, et rahvaliitlased on 130 kohalikus omavalitsuses juhtpositsioonidel, on hale enesepettus, kui need inimesed ei söandanud valimistele minna Rahvaliidu nime all, vaid eelistasid valimisliitu.
Äsjased erakonnast lahkujad on oma sammu põhjendanud maailmavaateliste lahknevustega. Nimelt tüürivat teatud seltskond seni parempoolset Rahvaliitu vasakule. Kui Rahvaliit peaks ühinema Keskerakonnaga, ongi vasakerakond valmis, vaatamata tsentristlikule kattevarjule.
Kui Rahvaliit peaks liituma sotsidega, on esialgu raske öelda, mis karva ja suunda uus ühendus esindama hakkab. Võib-olla olekski praegusele Rahvaliidule kõige kasulikum kellegagi ühineda. Rahulolematud ja ennekõike maarahvast esindada soovijad saaksid senisest kehandist lahku lüüa ja moodustada uue, selgelt maarahva huve esindava erakonna. Eesti maarahvas väärib oma parteid, mis poliitiliselt võiks olla paremtsentristlik.