Jaak Aaviksoo: Eestit paljaste kätega ei võeta

Kaitseminister Jaak Aaviksoo. Foto: Peeter Langovits.

Eesti rahva usaldus kaitseväe ja Kaitseliidu vastu püsib kõrge. Kaitseväge usaldab umbes 80 protsenti Eesti elanikest, eespool on päästeamet, politsei, piirivalve, kaitseväe järel on rahvusringhääling. Kaitseliidu veidi väiksema usalduse tingib madalam toetus venekeelselt elanikkonnalt, kuid 60-70protsendine toetus iseenesest pole paha.

Teine viimaste aastate positiivne trend on olnud Eesti rahva kõrge kaitsetahe. Kaks kolmandikku inimestest oleks valmis oma riigi kaitsmisel ise osalema. Riike loetlemata, et mitte tekitada poliitilist piinlikkust, on see protsent mõnes meie lähiriigis alla 20. Eesti kodanike valmisolek reaalseks riigikaitseks on üllatavalt kõrge.

Piiriülene riigikaitse

Tasapisi on kasvanud arusaam, missugune peab olema nüüdisaegne riigikaitse. Sõjalised väljakutsed riigi kaitseks ei sünni enam vahetult piiril, vaid palju kaugemal. Kui vaatate neid konflikte, kus Eesti kaitseväelased praegu rahutagajate või valitsuste toetusjõududena osalevad, pole ükski neist riikidevaheline, vaid eri mõjude koostöös sündinud vägivaldsed konfliktid ühe riigi territooriumil (Afganistan, Iraak). Oluline osa neis konfliktides on ideoloogilisel vastasseisul, mida üle maailma hajusalt paigutatud jõud ühelt või teiselt poolt toetavad.

Niisuguste kokkupõrgete tõenäosus lähiajal pigem kasvab kui kahaneb. Klassikalise sõjalise konflikti tekke oht on viimastel aastatel vähenenud. Jõuda arusaamisele, et Eesti julgeoleku eest seistakse väljaspool Eesti piire, ei ole lihtne.

Seda kinnitavad kõnekalt internetikommentaariumid, kus väljendatakse arusaamatust, miks peaksid meie noored mehed kuskil Eestist kaugel surema. Paraku on see osa riigi  julgeoleku tagamisest. Sellise reaalsusega tuleb arvestada.

See on Eesti rahvuslikus julgeolekus kõige keerukam küsimus, kuidas tagada elanike arusaamine, et maailma julgeolek on jagatud ja selle tagamiseks tuleb Eestil tegutseda koos oma liitlastega väljaspool enda piire.

Sellel tegutsemisel on teinegi komponent, mis puudutab kahte klassikalist küsimust: kui kaua me vastu peame ja kas meile tullakse appi?

Küsimusele vastupidamise kestusest pole võimalik hästi vastata. Kujutagem ette, et mingisugused tuumarelvaga jõud või riigid otsustavad need pommid Eestile visata. Arvan, et siis kaotab küsimus kaua vastupidamisest olulises osas mõtte. Võib-olla ei pea me minutitki vastu.

Teistpidi on täiesti mõeldav, et madala intensiivsusega relvastatud konfliktis paneb Eesti vastu näiteks kümme aastat. Kõik sõltub sellest, mis laadi konfliktiga on tegemist ja missugune on maailma üldine julgeolekupoliitiline olukord.

Kui mujal maailmas ebastabiilsus kasvab, suureneb tõenäosus ebastabiilsuse tõusuks siingi. Kui on tegemist suurte mastaapsete konfliktidega Eestist kaugel, on hõivatud eri julgeolekuressursid (avalikkuse tähelepanu, otsesed sõjalised vahendid, poliitilised instrumendid, eri huvid) ja kõik see destabiliseerib olukorda Eesti ümber.

Kas tullakse appi? Sellega on samasugune lugu nagu tavaolukorras appitulemisega. Kas ja kui kiiresti tullakse, kas kõheldakse või sekkutakse kõhkluseta – kõik see sõltub suhetest nende vahel, kellele minnakse appi ja kes läheb appi. Tuleb juhinduda oma sidemete arendamisest ja kogu tegevus, mida Eesti kaitsevägi, meie välisteenistus on ette võtnud, tugevdab seda suhet, et kriitilisel hetkel tuldaks meile appi. Sellepärast on oluline meie rahvusvaheline koostöö.

Võita sõda enne selle puhkemist

Riigikaitse ülesehitamisel ei peaks võtmeküsimuseks olema niivõrd see, kui palju on meil sõjalist jõudu, kui kiiresti jõuame seda rakendada, kui kaua peame vastu. Need on olulised küsimused, kuid kõige tähtsam on ehitada üles niisugune heidutussüsteem, et võimalikul vastasel ei tuleks pähegi mõtet teha ründamise otsus. Selle heidutuse ülesehitamine on sisuliselt olulisem komponent kui meie vahetu sõjaline võimsus.

Tugevale kallale minek on vähem tõenäoline kui sellele, kes on nõrk, ei suuda enda eest seista, kel pole sõpru. Kõige parem sõda on selline, mis võidetakse enne selle puhkemist.

Heidutamine ei pruugi üldse lähtuda Eesti kaitseväe sõjalisest võimekusest, vaid sõltub paljudest välistest asjaoludest. Oluline on maailma avalik arvamus, suhtumine.

Rünnak Gruusiale ja sealsete separatistide tunnustamine pikas perspektiivis osutub Vene Föderatsioonile äärmiselt kahjulikuks. See mõjutab analoogsete konfliktide puhkemist või mittepuhkemist. Nii et riigikaitset tuleb tänapäeva maailmas näha palju laiemalt.

1939. aastal olid Balti riigid muutunud haavatavaks ja jäetud üksi, häid lahendusi meil selleks ajaks enam ei olnud. Eesti iseseisvuse kaotus oli seotud rahvusvahelise, mitte Eesti-sisese arenguga. See on õppetund praeguseks.

Tugevalt kahel jalal

Riigikaitseliselt oleme üsna heas seisus. Tasapisi oleme kasvatanud oma reaalset sõjalist võimekust. Õige on öelda, et iga aastaga on reaalne iseseisev kaitsevõime suurenenud.

Teame üsna selgelt, mida ja kuidas teeme. Eelmisel aastal vastu võetud kümne aasta arengukava on selge tegevusplaan. Vaatamata majanduslangusele ja eelarve kahanemisele ligi 800 miljoni krooni võrra, on kaitseministeeriumil koos kaitseväe ja Kaitseliiduga õnnestunud seda arengukava edukalt täita.

Kaitseväe korralduse seaduse alusel on kaitsevägi korraldatud nii, et see suudab ühtse sõjaväeliselt korraldatud riigiasutusena tegutseda. Oleme jõudnud poliitilisele konsensusele riigikaitse mudeli suhtes. Meil pole enam aktiivset ega passiivset debatti selle üle, kas täisprofessionaalne armee või reserv- ja professionaalne armee. Pole debatti Kaitseliidu vajalikkuse ega tema funktsioonide üle.

Kahel jalal seisev mudel, et aastaks 2018 peaks meil olema professionaalset kaitseväge 4000 meest ja naist, kellele lisanduks reservvägi 25 000 meest ja Kaitseliidu üksused; et neid reserve valmistatakse ette kaitseväeteenistuse kaudu, millele lisanduvad reservõppekogunemised, mida valmistatakse ette üksusepõhiselt; et neil reservüksustel on eri valmisoleku aste – nende teemade üle ei vaielda. Meil on reaalne võimekus, heidutuspotentsiaal, paljaste kätega pole Eestit võimalik vallutada. See, mis on tehtud, seisab päris hästi.

Eelmise aasta jooksul sai kaitsevägi hakkama mobilisatsiooni plaanimisega. Teame, kes mida ja kuidas teeb ning kuhu läheb. Niisuguse mobilisatsioonisüsteemi harjutamine reservõppekogunemistel on meie riigikaitselist võimekust oluliselt kasvatanud. Me suudame üsna reaalse ajaga mobiliseerida sõjaliseks riigikaitseks 40 000 meest, mis on arvestatav jõud suvalisele vastasele.

Peale selle praktiline riigikaitsekoostöö ja selle planeerimine NATO liitlastega.

Meil ei ole, aga vajadus on, arvestades tänapäevaste konfliktide kiiret arenemist, selget ettekujutust, kuidas meie riik läheb üle rahuaegsest elukorraldusest sõjaaegsele.

Kuidas käitub riik, tervishoiusüsteem, see, mida omal ajal nimetati tsiviilkaitseks?

Reservi õpe Pärnus

Meil on lahendatud küsimus, kui palju on vaja kaitseväge rahu- ja sõjaajal, kuidas see on mõlemal juhul organiseeritud. Meil on organisatsioon, mis koosneb kahest tähtsast komponendist. Üks tagab territoriaalkaitse (Eesti on jaotatud neljaks kaitseringkonnaks), peale selle veel ühe brigaadi tugevune rahvuslik üksus, mis pole territoriaalselt seotud. Brigaad komplekteeritakse elukutselistest kaitseväelastest ja kõige värskemast reservist. Kaitseringkondi toetab värskuselt järgmine reserv ja ringkondades on olulisel kohal maakondlikult struktureeritud kaitseliitlastega mehitatud malevad.

Selgeks on tehtud paiknemine, väljaõppekeskused, mis on strateegiliselt ja veidi ajaloolistest põhjustest määratletud: Kuperjanovi, Tapa, Jõhvi, Paldiski, lähiaastatel arendatav Jägala linnak, kuhu valdavalt läheb Tallinnas asuv väljaõppekeskus.

Mujal Eestis on Tartus õppeasutused, Pärnus, Tartus ja Jägalas kaitseringkondade staabid ning kuus harjutusvälja. Kaitseliidule arendatakse harjutusväljad kõigis maakondades.

Pärnu on selgelt Lääne kaitseringkonna keskus. Otsus ajateenijate väljaõpet siin mitte enam korraldada ja hoolitseda vaid reservi kordusõppe eest on 2004. aastal vastu võetud. Olen jätkuvalt seda meelt, et see oli ressursi efektiivse kasutamise seisukohalt mõistlik. Väljaõppekeskusi oleks veel vähem vaja.

Küll on plaanis korraldada Pärnu maakonnas reservõppekogunemisi laiemal baasil, eri mahus ja ulatuses.

Artikkel põhineb sõnavõtul 3. aprillil Pärnus toimunud arutelul ”Kodanikud hoolivad riigikaitsest”.