Põhja-Tallinn, „Maailm meid saadab“

Foto: PP

Eesti kõige popimad hiphopparid on valmis saanud uue albumi, mis ulatab fännidele hõbedasel peegelkettakandikul korraliku popurrii nii uue koosseisu heast sünergiast kui ka kõrvakrampe tekitavatest peavooluklišeedest.

Põhja-Tallinna eduvalemi üle on palju pead murtud. Tegelikult on Põhja-Tallinna fenomen üsna lihtsakoeline ja vastab samadele kriteeriumidele, millele Meie Mees, Koit Toome ja viimasel ajal aina enam Ewert ja tema draakonidki: lihtsus, selgus, kaasahaaravad refräänid, turvaline distants, ent samal ajal omamehelik suhtumine ja mõõdukas sotsiaalkriitika.

Põhja-Tallinna järjekorras teises kauamängivas „Maailm meid saadab“ on kõike eespool loetletut ja see kõlab kokkuvõttes natuke nagu leige purgiseljanka: muusikaliselt ja lüüriliselt on uuel albumil nii häid kui halbu hetki, haamriga-pihta ühiskonnakriitikat ja meil-on-aega-veel klišeesid. Ent see „miski“, mis kõik kokku võtab, on liigjahutatud hiphop, millel tahes-tahtmata puudub žanri üks defineerivamaid nimetajaid – teravus.