/nginx/o/2009/02/13/132739t1h287e.jpg)
Vahetult pärast Teist maailmasõda pandi meile raskel ajal, isegi veel raskemal kui praegu, alus Pärnu muusikakoolile. See oli aeg, kui naised nutsid taga oma kaotatud mehi, kasvatasid ennast ületades lapsi, aga ikka leidus neid, kes tegid seni Pärnus veel olemata muusikakooli. Miks? Arvan, et neis inimestes pesitses teadmine, et muusika, laul ja tants on raskel ajal abimees, mis aitab üle saada masendusest ja annab elujõudu edasiminekuks.
Nüüdseks on muusikakool püsinud 65 aastat. Kolm inimpõlve on kool tegutsenud, teda on aidatud ja temast rõõmu tuntud. Ei hävitanud seda Stalin, kolhoosikord, viisaastakud, kommunistid ega muud untsantsakad. Maailmas tuntust kogunud Eesti laulupeod on saanud tippsündmuseks tänu inimestele, kelle tee kunsti juurde on alanud muusikakoolidest. Laulev revolutsioon, öölaulupidu ja Balti keti laulmised kinnitasid kõige mõistmatumale ametnikulegi muusika tähtsust eestlane olemises.
Läbitud 65 aastat pole õppeprotsessis osalenutele olnud kerge huviring, vaid kindla õppeprogrammi, tunniplaani, paljude õppeainete, riiklike eksamite ja praktilise muusikatööga lapsi kasvatav ja muusika põhialuseid andev kool. Meie muusikakooli huviringidega võrrelda saab vist ainult mõni juhuslikult linnavalitsusse sattunud inimene.
Alates lätlaste Cimze seminarist saadud eeskujust on Eestil tublid muusika algõpetust andvad koolid, millest nüüd kipub jagu saama meie oma reformistlik-liberaalne turumajandus. Käimas on kahetsusväärne protsess, mis tuletab meelde, et kui tahad midagi tuksi keerata, tarvitseb vusserdajatel seda ainult parandama hakata.
Pärnu muusikakoolis õpib ligikaudu 400 last ja noort. See on korraliku põhikooli jagu lapsi, keda õpetab 56 õpetajat. Peale selle on koolil 32 klaverit, sadu pille, noodikogu, fonoteek ja sisukas ajalugu. Kogu selle majapidamise juhtimine, korrashoidmine ja täiendamine on suur oskustöö. Missugusele tasemele tahab ja suudab uue ühendettevõtte juht viia muusikaõpetuse (mitte huviringi) Pärnus, mille muusikakoolist on võrsunud rida Eesti tippmuusikuid-interpreete?
Pärnus praegu töötav Euroopa üks paremaid kärpimismasinaid peab raha kõrval mõtlema tulemustele, mida toob kaasa kooli minimeerimine huviringide tasemele. Linnavalitsus, palun tehke endale selgeks, kuidas üks kool saab olla huviring, ja rääkige sellest linnakodanikele!
Meeldetuletuseks veel meie linnavalitsejate ettevõtmisi linna “parema” toimimise nimel: kadunud on “Fiesta”, üle-eestiline lauluansamblite konkurss, lühima suveöö festival, unustatud on tsaariajast pärit suvemuusika, maha müüdi supelsakste meelispaik ranna kõlakoda, tagatipuks hingitseb Oistrahhi festival. See on kurb laul, mille meloodia on kirjutanud Pärnu liberaalsed linnavalitsused.
Kui liitmisprogramm “1 kool + kaks huvikooli” aitab päästa Pärnu linnavalitsuse renomeed Eesti silmis ja toob suurt kasu muusikaelu taseme tõstmiseks, laske käia! Võib-olla saavad linnaametnikud pärast vägivaldset liitmist kunagi heita pilgu oma eluteele ja öelda: mu lapsed, kui hea on teada, et mul pole endale midagi ette heita. See võib nendesuguste meeste-naiste puhul tõesti nii ollagi. Nende suursugusus, uhkus ja enesearmastus varjavad aga argust, mille juuri saab otsida parteilisest usutunnistusest: tuleb kärpida, peaasi, et partei ei kannata.
Veel on kindel üks asi, mida praeguse koalitsiooni hingekarjaste hääl ütleb: talent on juhuslikult antud ja et seda annet üldse arendada, tuleb alandliku meelega vastu minna kärbetele ja muudele katsumustele. Küll hakatakse lõpuks ütlejate häält austama ja nende etteütlemiste järgi talitama. Eelkõige raha, kokkuhoid ja suupidamine. Või astu kõrvale!
Ise astusin muusikuteel esimesed sammud Rakvere muusikakoolis, edasi läksin Tallinna Georg Otsa muusikakooli, seejärel pedagoogilisse instituuti. Töötanud olen muusikaõpetajana ja 33 aastat Endla teatri muusikajuhina, olles paralleelselt orkester Pärnu kontsertmeister. 1961. aastast tean paljusid seiku meie linna muusikaelust ja muusikutest, tean, kui raskelt said alguse eelmainitud kadunud suurüritused. Mind häirib kergekäelisus, millega suhtutakse mitme põlvkonna pingutustesse. Kahju on!
Lõptetuseks: kui nüüd meie seiskunud ühiskonnas midagi vapustavat juhtub, on ainus, mida sealt kaasa võtma peab, muusikaarmastus – see päästab meid taas.