/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Pärnu on korraga nii mere- kui jõelinn, kuid jõe poole jääb ta pigem seljaga. Pärnu jõe ääres ei paikne pea üldse ühiskondlikke hooneid, kuigi just jõgi teeb tänu peegeldusele ühest hoonest justkui kaks. Nõukogudeaegsed tööstushoonedki meenutavad nüüd tondilosse, kui mainida vaid kunagist masinatehast või REVi.
Kummalisel moel asus Pärnus kaua aega ilmselt maailma ainulaadseim jahtklubihoone, millel puudus vaade jõele ja sellel seilavatele purjekatele. Vähemalt see aeg hakkab mööda saama ja üks linnas jõega kõige enam seotud paiku - Pärnu jahtklubi - avab peagi hoone, mille akendest võib viimaks ometi regatte nautida või niisama jõge silmitseda.
Linnas kaevatakse ja ehitatakse praegu palju. Uuele elule sünnivad Vallikäär ja Rannapark. Need on justkui märgid uuest ja senisest ilusamast linnast. Nende kahe kõrvale mahub vähem kulukas ja mastaapne, ent siiski oluline jahtklubi.
Pärnu jahtklubi eesotsas kommodoor Egon Elsteiniga väärib tõesti tunnustust. Ei tohi unustada, et ega jahtklubi enda ja Euroopa Liidu rahaga valminud mõne seltskonna suletud pelgupaik, vaid merenduskeskus, mille üks eesmärk on noorte koolitamine.
Samuti kajastub jahtklubis tükike Pärnu ajalugu, mis tihedasti seotud mere, jõe ning kultuuri ja mäluga kõige otsesemas mõttes.
Jahtklubi ei paku pärnakatele ja turistidele üksnes head võimalust kaunite jahtide starte-finišeid jälgida, vaid korraldab külaliste rõõmuks kontsertegi.
Kõik kokku rikastab Pärnu linna ja paneb mõtlema, kui suur potentsiaal suvepealinnal tegelikult on. Üks akendest on nüüd jõele avatud, aga ruumi leidub veel paljudele.