/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Poliitikukarjääri kuulsuseta lõpetanud Villu Reiljani üks kuulsamaid lauseid, mille on jäädvustanud televisioongi, on ”Pole paha!”. Tõesti, kuni Reiljan polnud sattunud õiguskaitseorganite vaatevälja, kulgeski tema elu üsna kenasti. Partei esimees, parlamendiliige, minister, keskkonnasfääris miljonite kroonide liigutaja, jahimees ja elunautija – pole paha.
Eesti riik on oma kõrgeimal tasemel pärast pikka kaalumist Reiljani süüdi mõistnud suures ulatuses pistise nõudmises, isegi tippadvokaadid ei suutnud teda kohtus puhtaks pesta. Reiljani minek Euroopa kohtusse võib ta südant rahustada, ent sellises kohtuasjas on lootus Euroopast õigust saada kaduvväike. Ministriametist tulenenud ahvatlusi teab Reiljan ise kõige paremini.
Küll panid imestama alles äsja ajakirjanduses ilmunud tõsimeelsed arutlused Reiljani naasmisest Rahvaliidu etteotsa ja tema kollitegemistest neile, kes pooldasid erakonna liitumist sotsidega. Tõenäoliselt ei teadnud Reiljani poliitilist comeback’i ennustanud arvajad, mis kaasneb poliitikule kriminaalasjas süüdi jäämisega. Rahvaliidule avaneb aga teisiti võttes suurepärane väljavaade vabaneda Reiljani varjust.
Kindel on seegi, et Villu Reiljani süüdimõistmisse suhtutakse Eesti ühiskonnas mitmeti. Loomulikult leidub neid, kellele kunagise ministri süüdimõistmine paistab ärategemisena. Siinkohal võiks sobida vanarahva ütlemine selle kohta, kes ripub võllas ja kes sõidab tõllas.
Ühe vea on Reiljan veel teinud. Ajakirjandus pakkus talle soliidset leheruumi oma arvamuse avaldamiseks. Reiljan keeldus, aga pidanuks tasuta pakkumisest kahe käega kinni haarama. Viimati ütleja sõnad jäävad meelde kõige paremini.