Jaanieelne aeg utsitab tagant silotegijaid ja heinaniitjaid

Surju suurlauda juures täituvad augud esimese niite siloga, ühte hoidlasse mahub 400 tonni massi, mida nõukogudeaegne kogukas Kirovets kokku suruda aitab. Foto: Urmas Luik

Kuigi vanarahva ütluse järgi on enne jaani tehtud heinas nael mett ja pärast nael vett, leiab Mätiku talu peremees Aivar Pikkmets, et kõigepealt tuleb kõrrele otsa vaadata.

Koonga valla Mätiku piimakarjatalu pererahvast nagu ülejäänud loomapidajaid utsitab jaanieelne aeg tagant, sest rohukasv on olnud kiire ning vihmavabu päevi juunis napilt. Kui kõrs juba seemet looma hakkab, ongi nael mett läinud, sest söödaväärtus pole enam see mis puitumata heinal.

"Esimesest niitest olen saanud teha 400 rulli silo, tonnised rullid, aga paarsada rulli on veel vaja, et 100 suud talvel ära toita, ja kuiva heina teen sutsaka peale jaani," räägib Pikkmets ja nendib, et söödavarumise hoogu on Oidrema kandis tagasi tõmmanud pehmed heinamaad.

"Vesi, vesi, vesi, aga masinad on korralikud ja päris sees ma kusagil istunud ei ole," kostab Mätiku peremees. "Aga Eesti kliima on nii erinev: kui mina sain näiteks külvi maha mai alguses, siis Võrumaal saadi põllule mai lõpus ja Raplamaal pandi juuni alguses alles kartuleid."

Augud täituvad

"Oodata ei ole midagi, jaaniks tuleb esimene niide lõpetada," ütleb OÜ Surju PMi tegevjuht Hannes Isand, üks "Aasta põllumees 2010" kandidaate.

Isanda jutu järgi valmisid heinad kiiresti, kuid söödavarumist kui maal põhilist tööd segab sademerohkus, närvutamata silos ei piisa aga kuivainet.

Surju osaühingus püütakse 520pealisele lüpsikarjale esimesest niitest silotegemisel vihmavabu tunde, talveks tuleb teha 10 000 tonni silo, et 1000pealise karja ninaesine kevadeni kindlustada.

Protsentide keeles jätkates on osaühingul esimesest niitest nädalapäevad enne jaani käes alla poole plaanitud kogusest ja tegevjuht kahtleb taevas ähvardavaid vihmapilvi jälgides, kas 60 protsenti täis tuleb. Suve südamesse ja teise poolde jääb veel teise ja kolmanda niite silo, aga selle toiteväärtus pole esimesega võrreldav.

Surju külas vabapidamisel loomade külmlauda juures müttab nõukogudeaegne Kirovets, tampides 400 tonni mahutavas silohoidlas rohelist mahlast massi kinni.

"Esimesele, kõrreliserohkele massile ei pane me konservante, oleme katsetanud, sellel ei ole mõju piimatoodangule, tähtsaim on tasakaalustatud söödaratsioon," kinnitab Isand.

Hoidlatäiest jätkub laudaperioodil ninaesist kuuks ajaks. Tänuga annavad Surju suurfarmi kirjakud aasta keskmisena vastu 7500 kilo piima lehma kohta, mis on rohkem kui poole tonni jagu üle Eesti keskmise (2009. aastal 6849 kilo lehma kohta).

"Oleme jõudnud teha ka kilesilo, veel on vaja kuiva heina nii 300 tonni, selle tegemine jääb juuni lõppu, juuli algusesse," räägib Isand.

Kauaaegsele maamajandamise kogemusele tuginedes mainib talumees, et ei mäleta madala maaga Surju kandis nii vesist juunit nagu tänavune. Vaid ühe hoidlatäie silo on osaühingu söödavarujad saanud täita kalendri järgi algamata suvel vihmata ilmaga.

Esimene niide

Ainult rullisilo teeb 600pealist lüpsikarja kasvatav Tori valla OÜ Selja. Seljalaste mõtte valmistada augusilo stoppas Muraka uue vabapidamisega lauda juurde valmis ehitamata hoidla. Aga hein ei oota, taimed tahavad endale veel sellel suvel järglasi kasvatada ja lopsakalt kasvanud rohi vananeb kiiresti.

"Headel aastatel oleme poole kuni kaks kolmandiku silost saanud esimesest niitest, ligi 6000 tonni on käes ja enne jaani jõuame paar tuhat tonni juurde teha," räägib OÜ Selja kogenud taimekasvatusjuht Imbi Mitt.

Mitt ei ole juuniilmade üle pahandajatega nõus ja ütleb, et tema on näinud hullemaidki kevadeid. Ja aastaid, kui suvega kogunes kuus vihmavaba päeva.

Osaühingu ligemale 1000 veist vajavad talvevaruna 14 000 tonni silo, heinapõllud kannavad rohkele sajule vaatamata masinaid ja töötegijad on une naela otsa riputanud.

Pärnumaa suuremate ja tugevamate põllumajanduslike osaühingute juhtmajand OÜ Halinga on jõudnud varuda 7000 tonni silo. Üle 1000 suu tahab söötmist ja et haljasmassi koormad ei sõidaks lautade poole, tehti osaühingu juhatuse esimehe, Pärnumaa vapimärgi kavaleri Raul Peetsoni sõnutsi tänavu otsus saata osa karja jälle laudast välja karjamaale. Eelmistel aastatel on osaühingu lüpsilehmad aasta ringi laudas olnud. "Peame pidevalt otsima võimalust odavamalt toota, NATO ja Euroopa Liit ei aita ju neid, kes ise ei taha ennast aidata," tõdes ta.

Vikati ja rehaga kuiva heina rabajaid on jäänud väga väheks, aga nemadki püüavad vihmade vahelt kasutada parajalt päikeselist ja tuulist ilma, et oma punikutele ja kirjakutele talvel korralik sületäis ette anda.