Eestis inimesi ei sööda. Ei otseses ega kaudses tähenduses. Pole meil oma Jean-Bédel Bokassat ega verejanulist rahvamassi. Ei ole Kesk-Aafrika Vabariigi omaaegse imperaatori taolist gurmaani, kellele meeldis maiustada džinnis mooritud alamatega. Ei ole meil ka Nicolae Ceauescut, Karpaatide Geeniust, kellele tigestunud pööbel 1989. aasta esimesel jõulupühal koti pähe tõmbas ja surnuks tulistas. Tasuks rahva ja riigi arutu riisumise eest.
Tellijale
Urmas Hännile: Ära sina laululugu usu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestisse on pigem saabunud aeg, mil „elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval” ning üle kõige lehvib Maarjamaal kõikesallivuse vaim.