Neljapäeva õhtul asusid Pärnu kesklinna kohvikutes oma luulet lugema nii vähem kui rohkem tuntud poeedid ja räpparid. Tagamõte oli tuua kultuur inimestele senisest lähemale.
Tekstitootjad tulid rahva sekka
/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
17. august 2010, 10:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Eesmärk on näidata, et kirjandus võib tore olla,” räägib korraldaja Toomas F. Aru ja põhjendab mittetraditsioonilise kirjandusürituse korraldamist sooviga muuta kirjandus elementaarseks ja enesestmõistetavaks. “Kogu maailm tuleb inimesele lähemale, ka kirjandus võib tulla,” lisab ta.
“Muidu kirjanikud käivad ju tolmuseid ja pimedaid raamatukogusid pidi – see on äge, kui vabas õhus saab ka sellist asja teha,” rõõmustab üritusel üles astunud Tommyboy ja pakub välja idee teha otseülekandeid internetis, mis senisest veel rohkem noori ettevõtmisse kaasaks.
Kuulajaid oli seekordsel luulelugemisel selgelt rohkem kui kirjandusüritustel tavaliselt: nii mõneski paigas oli raskusi istekoha leidmisega. Publikule pakutav luule oli valdavalt humoorikas, Jaan Pehki kohati anekdootideni lühenenud sõnamängudest Kaupo Meieli kogutud naljakate seikadeni kirjanike elust.
Üheks kuulajate lemmikuist kujunes Olavi Ruitlane, kes nagu rokistaar lavale tagasi luulet lugema kutsuti. Suure menu põhjuseks oli kahtlemata Ruitlase artistlikkus, mitte kõigile tekstilugejatele ühtlaselt jagatud anne. “Mõne lihtsa asja teab hea esitlus märksa intelligentsemaks. Ning mõne keerulise asja teeb halb esitus jälle mõttetuks,” arvab Tommyboy.
Luuletekstide autoreile pakkusid vaheldust ja näitasid oma oskusi räpitekstikirjutajad. Noorte tegijate kiire sõnaloome mõjus teada-tuntud esitajate loomingu kõrval värskendavalt. Kust aga läheb kahe þanri piir? Räppar Tommyboy end luuletajaks kutsuda ei julge. “Luuletusteks kvalifitseerumiseks on mu tekstid liiga pikad ja mitte nii kauni keeleseadega kui elukutseliste luuletajate read,” räägib räppar.
Toomas F. Aru aga mingit piiri kahe þanri vahel nägema ei soostu. Iseend copy-paste-postmodernistiks kutsuv Aru peab teksti tekstiks ja nimetab piire pelgaks kogukonna kokkuleppeks. “Kivisildnikul on ju ka pikemad tekstid,” toob ta välja þanripiiride suhtelisuse ja arvab, et asja lahendaks kirjanduskriitikute suhtumine mõlemasse þanritesse kui tekstitootmisesse.