Kajar Lember: Eurounes valitsejad

Kajar Lember.

Palaval suveajal kostab valitsuse ruuporist peaasjalikult rõõmuhõiskeid euroülesande eduka lahendamise puhul. Võimulolijad on justkui unustanud, et jätkuvalt on tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab paratamatult kasvama koos peagi saabuva sügisega, kuna hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga.

Kevadel märkis sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne üksikaktsioon, vaid nõuab korraga paljude meetmete rakendamist. Absoluutselt nõus! Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud raskesse eurounne.

Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike on majanduskriis tabanud kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub Eestigi, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ja kinnisvaramulli tekitamist ning lastakse siiani inimestel sattuda SMS-laenude orjusesse.

Samal ajal tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid töökohti looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi.

Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas.

Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt. Nimetasin vaid mõne kitsaskohtadest, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.

Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ja tööhõive kaitsmisele, mis toob uue majanduskasvu. Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga. Tööturgu elavdavad nad paindliku tööaja ja ümberõppevõimaluste laiendamisega.

Eesti teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti. Kõigest sellest on aga lihtsale Eesti tööinimesele vähe kasu, sest toidulaud tahab katmist ja tuba kütmist.

On enam kui selge, et suvel näiliselt vähenenud tööpuudus hakkab paaril lähikuul taas kasvama. Lihtne näide: minu enda ettevõttes on suveperioodil tööl üle 20 inimese, kelle tähtajaline leping lõpeb kahjuks koos suvega, ja selliste hooajaliste töökohtade arv tervikuna on Eestis päris suur.

Ühelt poolt on hästi positiivne, et ettevõtjad saavad suvel hooajatööd pakkuda, kuid see ei ole kindlasti teema, mille valitsus enda suureks töövõiduks kirjutab.

Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro-nimeline imerohi ravib tööpuudust. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on selgelt ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud tegema koostööd.

Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi opositsioon. Kui ei suudeta välja pakkuda laiapõhjalisi ja tarku lahendusi, on nii otsustel, aga veel enam otsustamatusel väga karmid ja pikaajalised tagajärjed. Me seisame silmitsi uute sotsiaalsete tagasilöökidega.