Läinud pühapäeval Tallinna maratonil kolme tunni piiri alistanud Kristjan Puusild on seda meelt, et väga karmi katsumust ta niipea ette ei võta.
Kristjan Puusild jooksis end Tallinna maratonil pildituks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Tagantjärele tarkusega võin öelda, et spetsiaalse ettevalmistuseta on ebanormaalne nii kiire tempoga maratonidistantsi joosta,” rääkis mullu ümber Eesti jooksuga nime teinud Puusild Pärnu Postimehele. “Viimased neli kilomeetrit viibisin otsekui suletud ruumis ja finišis tundsin, et olen end 110 protsenti katki jooksnud.”
Kui palju maratone olete seni läbinud?
Kokku olen jooksnud 14 maratoni. Isiklik tippmark on Berliinis saavutatud aeg üks minut alla kolme tunni. Esimest korda võtsin karmi katsumuse ette neli ja pool aastat tagasi Stockholmis, siis oli tulemus 3:15.
Millise taktikaga te Tallinna maratoni starti läksite?
Eesmärk oli läbida kilomeeter 4.15ga ja lõpetada kolme tunni sees. Tallinna maratonil tegi kolme tunni meestele tempot Margus Pirksaar, kes ergutas temaga koos jooksjaid ja ärgitas pealtvaatajaid maratoonaritele energilisemalt kaasa elama.
Umbes poolel võistlusmaal hakkas meie 20meheline grupp lagunema ja viimastel kilomeetritel jäime Margusega kahekesi. Kui mul väga raske hakkas, innustas ta mind tempot hoidma.
Milleks on inimesel vaja nii hullusti pingutada?
Ei olegi vaja, maratoni joostes on kõige tähtsam nautida ümbritsevat melu. Mul on väga hea meel, et suvisest Elujooksu laagrist tulid paljud noored end proovile panema.
Maratoni võib vaadata kui elu metafoori kõigi raskuste ja hädadega, see on eksistentsiaalne sündmus. Ütlesin oma õpilastele, et tunnetage oma piire, maratoni katkestamine ei ole häbiasi.
Kas võtate sel aastal veel ette mõne maratoni?
Järgmine maraton on 10. aprillil Pariisis, kuhu registreerisin Elujooksu pundist kümme inimest. Tallinna jooks oli vahva üritus, kuid seda ei saa võrrelda suurte maratonide meluga, kus stardib paarkümmend korda rohkem rahvast. Eesti maratonikultuur on seni veel lapsekingades.
Ergo Rand jooksis 1968. aastal Pärnu rekordi 2:23.31. Kuidas seda tulemust kommenteerite?
Ülikõva aeg, Pavel Loskutov oli Tallinnas vaid minut kiirem. Paraku ei ole ma Ergoga tuttav, tahaks temaga kokku saada küll.