Elas kord poiss, kelle nimi oli Ott. Ott elas koos ema, isa ja vanaisaga suures majas metsa ääres. Ühel päeval, kui Ott oma onnile lipuvarrast otsima läks, eksis ta ära.
Galerii: Mai lasteaia seiklusterohke metsamatk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäeva, 21. aprillil hommikul läksid Pärnu Mai lasteaia rühmad Otti otsima. Ette võeti pikk matk. 8.rühma teekond algas kell 10. Kaasa pakiti toidumoon, et poolel teel kõht tühjaks ei läheks. Õpetajad võtsid kaasa kaardi, mille järgi orienteeruda ja vältida, et lapsed ise tee peal kaduma ei läheks. Mõeldi sellelegi, kuidas matkarajal lapsi lõbusas meeleolus hoida. Selleks oli rajale märgitud punktid, kus mängiti õpetlikke mänge, õpetamaks lapsi toime tulema olukorras, kui oled metsas eksinud nagu sõber Ott.
Esimene mäng oli telefonimäng "Ohust teatamine -112". Seda mängiti toas, enne matkale asumist.
Vanemad lapsed jaotati kahte viirgu (nooremad rühmad ühes viirus). Keskele paigutati tool telefoniga. Mängu alustas õpetaja, kes võttis telefoni ja ütles päästeameti telefoni numbri 112, lapsed jätkasid kordamööda. Vanemad lapsed ütlesid telefoni numbri, oma nime, kust helistatakse (Pärnu lasteaed Mai), lasteaia aadress (Mai 49, Pärnu) ja mis juhtus (Ott läks kaduma).
Niisiis, kell 10 teisipäeva hommikul võeti paarilisel käest kinni ja asuti teele, et Ott üles otsida. Esimene mees hoidis tõrvikut, mida hiljem kanti kordamööda. Mindi mereäärset niitu pidi. Päev oli päikeseline ja lastel oli rõõmus meel. Õigel teel püsimiseks oli tee märgistatud punase-valgekirjude lintidega. Lapsed teadsid hästi, kuhu minna, kas hoida paremale või vasakule.
Jõudnud tähistatud punktini, mängiti mängu "Ole nähtav!", SOS - ohumärk.
Rajale tuli teha 3kordne märk (3 kriipsu/joont risti üle tee, asutades selleks pulki, kive, käbisid või muud, mis tähelepanu äratab). Varem olid juba teised rühmad teinud märgid okstest ja käbidest, siis 8. rühm otsustas teha kividest.
Lapsed hakkasid usinalt otsima valgeid kive, mida on kaugelt hästi märgata, ja tegid neist kolm joont. Toodi nii suuri kui väikesi kive, kuidas keegi jõudis. Kui SOS-märk oli nähtav, mindi edasi.
Tee kulges otse, mööduti paigast, kuhu toodi linnalehmi suveks sööma, ja pilvede taustal lendasid linnud. Kui kõik olid jõudnud infotahvli juurde, mängiti järgmine mäng „Ole kuuldav!“.
Lapsed võtsid suurde ringi. Ringis hakkasid lapsed mängima pilli, mille olid koos rühmaga meisterdanud. Pilliks olid kaks pajuoksa, mida pidi kolm korda üksteise vastu toksima ja kolm korda valju häälega lugema. Ringi tegemine võttis natuke aega, sest igal pool oli lehma kaka ja lapsed vältisid kangesti sellele peale astumist, kuigi see oli ära kuivanud. Sellega sai kõvasti nalja ja nii möödus lustakalt kolmaski mäng.
Lapsed ei saanudki eriti palju edasi minna, kui ees ootas juba eriti põnev mäng, mis oli just neile sobiv: "Kallista puud!".
Selleks lasid õpetajad lastel vabalt joosta. Kui õpetaja vilistas ühe lühikese vile, pidid kõik seisma jääma ja puud kallistama. Sama puud võis kallistada mitu last korraga. Vahepeal oligi ühte suurt puud kallistamas viis last - kõik mahtusid kenasti ära.
Nii said lapsed puud kallistades jõudu juurde. Järgnevalt seati end jälle Oti otsingutele. Vaadati paremale ja vaadati vasakule, aga Otti ei paistnud kuskilt.
Teel tuli ette takistus, kus pidi valima, kas minna üle silla või silla kõrvalt läbi kraavi. See pakkus paljudele põnevust. Julged mehed läksid silla pealt ja vähem julgemad silla kõrvalt. Mööda rada ikka edasi ja edasi sammudes jõuti järgmise mänguni. "Tee end nähtavaks!" ehk jõulupuu ehtimine.
Iga rühm valis selleks mänguks endale puu või põõsa, et see tõrvikutega ehtida. Samuti võis lisada taskus leidunud esemeid (kommipaber, taskurätt, paelad, lindid).
8. rühm oli selleks puhuks kaasa võtnud 3 eri värvi paela. Kuna üks puu oli juba nii ilusti ehitud, otsustati, et nad teevad selle ühe puu veel nähtavamaks. Kuna lapsi oli palju ja paelu vaid kolm, loeti liisusalme, et välja selgitada need, kes paelad puule riputavad. Õnnelikeks ehtijateks said Eliise, Kalvin ja Lisandra.
Kaunis puu jäeti selja taha ja otsiti Otti edasi. Kaugel eemal lapsed märkasidki männikus väikest onni. Selle onni sees istus Ott, kes oli endale ehitanud varjualuse. Tänu sellele, et Ott oli meelde jätnud vanaisa tarkused, oskas ta ehitada endale ilusa ja sooja onni. Otil paistis seal sees päris mugav ja soe olevat. Et lastelgi külm ei hakkaks, mängiti mängu "Hoia sooja!".
Kõik lapsed pidid seisma, jalad koos, käed külgedele surutud. Siis sirutama käed allapoole ja siis vehkima mõne korra kehast eemale ja tagasi. Veel pidid nad tammuma ühe koha peal, see andis neile mõnusalt sooja. Kui soe sees ja Ott õnnelikult leitud, peeti puhkepaus, sest kõhud olid juba väga tühjaks läinud. Kellel söödud oli korjas oksi ja meisterdas lõkke. See sai uhke ja suur. Keskele asetati kaasas olnud isevalmistatud mängutõrvik.
Kõhud täis ja tuju hea, pakiti kotid kokku ja hakati segametsa ja Mai tänavat pidi tagasi lasteaeda minema. Kõik olid õnnelikud, et Ott oli üles leitud.
Kokkuvõttes võib nimetada seda väga heatujuliseks, harivaks ja lõbusaks matkaks.