Indrek Teder: Majandusest, kohtusüsteemist ja põhiseaduspatriotismist

Indrek Teder Foto: PP

Nii eelmisel kui käesoleval aastal on avalikes aruteludes ja õiguslikes regulatsioonides esile kerkinud teemad, mida võib võtta kokku ühise nimetaja alla - majanduse mõjutamine või reguleerimine või korraldamine avaliku võimu poolt. Selle teema käsitlemise üks põhjendusi on muidugi 2009. aastal jätkunud majanduskriis, mille tulemusel tuli avalikul võimul teha ebameeldivaid kärpeotsuseid ja tõsta käibemaksu.

Majanduse reguleerimine

Lugesin riigikontrolli hiljuti avaldatud auditit “Riigi ettevõtlustoetuste mõju riigi konkurentsivõimele”. Sellest selgub, et Eesti riigil puudub terviklik, läbimõeldud ja selgete mõjueesmärkidega ettevõtluspoliitika.

Analüüsides riigi ettevõtluspoliitilisi arengukavasid ning riigieelarveid, jõudis riigikontroll järeldusele, et Eestis pole kompleksset ettevõtluspoliitikat, mis oleks läbi mõeldud, mille eesmärkide saavutamist juhitaks ja mis võimendaks riigi tegevuse mõju ettevõtete konkurentsivõime parandamisele.

Minu hinnangul peaks riigikogu võtma riigikontrolli kriitikat tõsiselt ja mõtlema, kuidas olukorda paremaks muuta. Leian, et oleks aeg seadusandja tasemel mõelda, millised on strateegilised majandusvaldkonnad, mida Eestis arendada ja kuhu raha, olgu see siis Euroopa Liidu eelarvest või meie enda eelarvest tulev, suunata. Spetsialistide abiga saab siis kujundada, et KredExi ja EASi kaudu ettevõtjate abistamiseks minev raha oleks tõhusalt kasutatud ja aitaks meie väikese riigi konkurentsivõime tõusule kaasa.

Süsteemis, kus sihtasutused keerutavad suurt hulka avalikku raha suvaliselt, võib näha õiguslikke probleeme. Eeldan, et ühiskond soovib saada ülevaadet, kus, kuidas ja kui efektiivselt kasutatakse avalikku ressurssi, olgu selleks kas Eesti maksumaksja raha või EList tulev. Kas ühiskond ikka teab, miks kedagi toetatakse ja kedagi mitte? Kuidas ja kui läbipaistev on avaliku raha transformatsioon erarahaks?

Ei, ma ei taha tõmmata paralleele igikestva lugulauluga teemal “parteide rahastamine”, aga ei tohiks unustada põhimõtet: peale selle, et asjad peavad ausalt käima, peavad nad ausad näima.

Majanduse teatud valdkondade eelisarendamine ja ettevõtjate toetamine otsetoetuse ja garantiidega on üks paljudest riigi majandusse sekkumise viisidest. Maksupoliitika ja ettevõtjate tegevuse mõjutamine eri õiguslike regulatsioonide kaudu puudutab ettevõtjaid iga päev. Kui palju võib avalik võim piirata isikute põhiõigusi ja -vabadusi, sealjuures ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust, viidates näiteks vajadusele võtta teatud kuupäevast kasutusele ühisraha euro?

Üldistatuna saab väita, et 2009. aasta tõstatas need küsimused väga selgelt. Ebamõistlikult kiirelt kehtestati käibemaksutõus, mis rikkus ettevõtjate põhiseaduslikke õigusi. Juhtisin sellele riigikogu tähelepanu ja loodan, et edaspidi järgib riigikogu ka kriisi tingimustes siiski põhiseaduslikku nõuet jätta ettevõtjatele ja muudele isikutele uute regulatsioonidega kohanemiseks küllaldaselt aega. Samuti tuleks hoiduda maksukeskkonna äkilistest muutustest.

2009. aastaga seonduvalt lisan temaatika, mida saab kokku võtta nimetusega “universaalteenuse hinnad” (näiteks vee hind). Universaalteenuste valdkonnas sain 2009. aastal üle 50 avalduse. Siin on hulk probleeme, ja mitte ainult majanduslikke.

Kui valijal on suur, üldine majanduslik probleem, näiteks vee või elektri kõrge hind, ei saa valitud poliitik jääda selle suhtes kurdiks. Poliitik reageerib mingil kujul seadusandlipiltku initsiatiiviga. Samal ajal tekib sellega seoses omakorda rida probleeme. Kuidas ja mis reeglite järgi saame ja kas peame reguleerima turgu? Kas avaliku või eraõiguse raames või äkki kasutada nende kombinatsiooni?

Küsimus on: kas avalik võim peab ennetama seadusrikkumist või reageerima rikkumisele tagantjärele? Eestis on seisukoht, et avaliku võimu toimimine peab olema reguleeritud võimalikult täpselt seadusega ja pea igal sammul olgu selge seaduslik alus. Avaliku võimu toimimiseks on see põhimõte ju õige. Aga majandus, sealjuures universaalteenuste osutajate tegevus, toimib eraõiguse põhimõttel “mis ei ole seadusega keelatud, on lubatud”, samuti üldise majandusloogika järgi. Kas ja kuidas neid kahte põhimõtet-loogikat kokku viia?

Vaieldamatult on vaja kaitsta tarbijat, eriti kui tarbija on monopoli mõjusfääris. Küsimus on: kas sellist kaitset on nutikas pakkuda eraõiguse raames või oleks see mõistlik avaliku õiguse jäikade reeglite abil, sekkudes majandusprotsessidesse ehk ammendavalt kõik reguleerida? See ei ole pelgalt teoreetiline küsimus.

Näiteks kui universaalteenust osutav ettevõtja omab turul domineerivat seisundit (üldjuhul omab, kuna on võrguettevõtja), vajab tarbija kaitset selle eest, et talle müüdava teenuse või kauba hind ei sisaldaks selliseid ettevõtja kulutusi, mida see ettevõtja konkurentsi tingimustes naljalt ei teeks.

Mida see tähendab era- või avaliku õiguse kasuks otsustamise kontekstis? Kui otsustada avaliku õiguse kasuks, tuleb teha valik, kas lasta avalikul võimul sekkuda hinnakujundusse ennetavalt hinna kehtestamise või kooskõlastamise teel või tagantjärele seadusele vastavuse kontrollimise teel, lähtudes sellest, et arvestatakse põhistatavaid kulusid ja mõistlikku ärikasumit. Seega kahte komponenti.

Kui seadusandja otsustab sellise variandi kasuks, saab ta tulenevalt sellest, et ettevõtja tegutseb eraõiguse loogika järgi, konkreetses seaduses kehtestadagi, et hind peab sisaldama põhjendatud kulusid ja tulukust. Seaduse rakendajal tuleb aga neid kahte komponenti kontrollida igal konkreetsel juhtumil, andes avalikule võimule laia kaalutlusõiguse. Selline kaalutlus on seni meie avaliku õiguse klassikaliste kaanonite järgi küsitav.

Seadusandjal on võimalik aga otsustada ka eraõiguse kasuks ja sätestada üldised reeglid, milline peaks ettevõtja hinnakujundus olema. Andes nii tarbijale otsese õiguse ebaõiglase hinnakujunduse pärast kohtu poole pöörduda, kutsuda turgu valitsevat ettevõtjat korrale.

Käsitlesin vaid mõningaid näiteid, mis seonduvad raha-majanduse-riigi sekkumise kolmnurgaga. Need teemad jäävad tuleval aastalgi minu huviorbiiti: kui leian, et ettevõtjate või tarbijate põhiõigusi ja -vabadusi rikutakse, ei plaani ma vaiki jääda.

Kohtusüsteemi sõltumatus

Pean kohtusüsteemi sõltumatust ning toimimist oluliseks demokraatia ja omariikluse tagatiseks. Ma ei taha väita, et õigusmõistmine Eesti riigis ei toimi. Samal ajal ei saa sellega täiesti rahul olla.

Kohtute sõltumatuse temaatika on üleval olnud aastaid ja reformimise mõte ei ole uus. Idee üle esimese ja teise astme kohtute administreerimine täielikult justiitsministeeriumist eraldada on vaieldud ja ma loodan, et vaieldakse edasi.

Pärast teravaid vaidlusi kohtunikkonna sees ja väljaspool algatati 27. detsembril 2009 riigikogus uue kohtute seaduse eelnõu menetlus. Eelnõu ei ole veel läbinud esimest lugemist.

Olen andnud selle kohta riigikogu põhiseaduskomisjonile oma kirjaliku arvamuse. Kuigi eelnõu sisaldab positiivseid lahendusi, on selles probleemseid ja edasist läbitöötamist vajavaid aspekte.

Esiteks: võimu koondumine ühe võimuharu, täpsemalt riigikohtu ja selle esimehe kätte on võimalik, kuid sellega peavad kaasnema küllaldased tasakaalumehhanismid võimuharu sees, sealhulgas kaasneb oht kohtuniku sõltumatusele.

Teiseks: kohtunike arvu vähendamise kava, millega ma ei saa nõustuda. Tõenäoliselt on eelnõu uppunud poliitilise tahte eripalgelisuse tõttu, kuid austatud riigikogu liikmed peaksid mõtlema, kas see on mõistlik, kuna kohtusüsteemi ei saa jätta unarusse.

Kuigi eelnõu sisaldab probleeme, on kohtute arendamine ja kohtusüsteemi reform vajalik. Sõltumatu kohtuvõim ja selle korrakohane toimimine on liiga suur väärtus, et sellele käega lüüa. Pealegi võib kujuneda olukord, et justiitsministeerium ei taha enam tegelda kohtute administreerimisega ja riigikohus ei tegele, kuna selleks puudub õiguslik alus.

Seega, kui me tahame sõltumatut ja toimivat kohtuvõimu, mis tagaks õiguste kaitse ja üldises plaanis õigusrahu, ei tohiks kohtute reformi kergekäeliselt määrata tolmu koguma.

Põhiseaduspatriotism

Möödunud aastal tõstatasin ma teema, mida defineerisin rahvusvaheliselt arusaadava mõistega “põhiseaduspatriotism”. Eestis peaks inimeste ühendaja olema kodakondsus, mitte eelkõige etniline rahvuslus, etniline eestlus. Kas me näeme Eesti omariiklust igikestvana, kui tõrjume sisuliselt eemale Eestis elavad ülejäänud rahvused?

Minu lähtepunkt on lihtne: kõik on võrdsed, ühiskonda tuleb positiivselt haarata kõik ühiskonna liikmed ja näha just kodakondsuses ühendajat. Näha Eesti õiguskorras ühendajat, selle asemel et rõhuda vastandamisele.

Maailmas on küllaldaselt kogemusi, kus vastandamine on viinud negatiivse arenguni. Leian, et Eesti riik peaks tegema kas või mõne positiivse sammu, näitamaks kõigile, et ta hoolib igast inimesest. Tegin aasta tagasi ettepaneku anda kodakondsusteta lastele naturalisatsiooni korras kodakondsus vanemate nõusolekul.

Ettekanne tõi kaasa ühiskonnas laialdase arutelu, kus aga peaaegu puudusid poliitikute arvamused. Ma ei lootnud, et pakutud eelnõu libedalt läbi läheb, seda mitte, kuid poliitikute selged seisukohad oleksid tervitatavad. Muidugi saab tõdeda mõningaid tõesti positiivseid arengusuundi. Valitsus võttis vastu Ida-Virumaa programmi, mis pole ju ainult territoriaalne programm, vaid seotud eri etnilist päritolu inimeste kaasamisega.

Vahest võiks Eesti riik innustada mitte-eesti päritolu noori kandideerima avalikku teenistusse? Andkem selge signaal, et nad on avalikus teenistuses teretulnud!

Õiguskantsler Indrek Tederi eile riigikogus peetud aastaettekande täisteksti leiab internetilehelt www.oiguskantsler.ee.