Tuleb tunnistada, et liigsuur tööpuudus on niisama halb kui töökäte puudus. Viimasena nimetatut koges Eesti majandusliku buumi aastatel, kui tööpuuduse näit ulatus nelja protsendi piirimaile. Niisugune olukord nagu igasugune defitsiit tekitab hinnasurve. Palk kasvas aastatel 2005-2007 ennaktempos töö tootlikkusega võrreldes ja selline olukord ei saa kaua kesta ega hästi lõppeda.
Vahepeal jõudis Eesti üle 20protsendise tööpuuduseni. Ühelt poolt laseb see palkadest õhku välja. Teisalt tekitab hulgaliselt sotsiaalprobleeme, mis on kallid lahendada.
Kusjuures koos töötutega eksisteerivad meil endiselt vabad töökohad. Madala kvalifikatsiooni ja haridustasemega töötud vabanesid eilsetes, aegunud majandusharudes ja ettevõtetes. Vabad töökohad asuvad homsetes ehk tegemist on suures osas struktuurse tööpuudusega. Sellises situatsioonis asetub olulisele kohale haridus-, täiendus- ja ümberõppesüsteemi tõhusus ja paindlikkus.
Kes peaks töökohti looma?
Põhimõtteliselt on kaks võimalust: kas inimene ise või keegi teine. Esimene variant tähendaks vastutuse võtmist ja ettevõtjaks hakkamist. Teine variant tähendab lootmist valitsusele või eraettevõtjast kaaskodanikule. Põhjala riikides ja näiteks Prantsusmaal pakub valitsus ehk avalik sektor tööd veerandile ja rohkemale osale töötajaskonnast. Euroopa Liidu keskmine on 17 protsenti, USA-l 16 protsenti. Aga Jaapan saab hakkama näiteks üheksa protsendiga.
Eestis oli 2010. aasta juuli seisuga ettevõtjaid ehk iseendale palga maksjaid 50 000. On seda palju või vähe? Tööealisest rahvastikust (kokku 1,035 miljonit inimest) moodustasid nad 4,4 protsenti, majanduslikult aktiivsetest elanikest (685 000) aga 6,7 protsenti. Kirjanduse väitel sünnib ettevõtlikuks umbes viis protsenti inimestest, mistõttu Eesti numbrid tunduvad teooriaga igati kooskõlas olevat. Ent ettevõtjate rolli hindamisel on oluline arvestada veel mõne suhtarvuga.
Hõivatuid on Eestis ümardatult 560 000, töötuid 128 000 inimest. Kokku moodustavad nad majanduslikult aktiivse rahvastiku. Majanduslikult passiivseid, see tähendab tööealisi, ent tööturult väljas olijaid on 350 000 (sealhulgas 139 000 pensionäri).
Kokku on pensionäre 400 000, sealhulgas vanaduspensionäre 300 000. Kokku peab 560 000 maksumaksjat ülal pidama 750 000 inimest. Rakendamata tööealisi on 450 000 (koos töötutega). Seega peab juba praegu poolteist töötegijat ülal üht rakendamata tööealist.
Palga saaja või maksja
Siinses kontekstis osutuvad eriti oluliseks ettevõtlushariduse seis ja suhtumine ettevõtjaks olemisse ehk endale töö ja palga kindlustamisse. Eurobaromeetri 2007. aasta alguse uuringust selgub nii mõnigi erinevus Ameerika ja Euroopa, aga ka Euroopa eri riikide vahel.
35 protsenti eurooplastest soovib olla iseenda boss, ameeriklastest 61 protsenti. Üle poole noortest eurooplastest (15-24aastased) sooviks hakata ettevõtjateks, Euroopa Liidu keskmine on 30 protsenti, USAs 42 protsenti. Eurooplaste põhihirmud ettevõtjaks hakkamisel on läbikukkumine, pankrot ja tulu ebakindlus, ameeriklastel ebapiisavad finantsid.
Eurooplastelt küsiti, kas neile meeldiks olla palgasaaja või endale palga maksja. Vanadest ELi liikmetest domineeris ettevõtjaks olemise soov Vahemere riikides (Itaalia, Kreeka ja Portugal) ning Iirimaal. Palgatööd eelistati eriti Taanis, Soomes, Rootsi ja Belgias. Mäletatavasti oli loetletuist kolmes esimeses suur tööandja just valitsus. Uutest ELi liikmetest oli ettevõtjaks olemise soov suurim Küprosel, Poolas ja Leedus. Eesti näitaja oli 40 protsenti (49 protsenti eelistas palgatööd).
Rõõmustav on samal ajal, et ettevõtluse määr oli ELis kõrgeim just Eestis. 22 protsenti küsitletutest vastas, et nad on kunagi loonud ettevõtte või siis astumas samme selle loomiseks. ELi keskmine oli 9,2 protsenti, näiteks Maltal neli protsenti. Samast küsitlusest selgub, et Euroopa ühed ettevõtlikumad naised elavad just Eestis: 43 protsenti ettevõtjatest on naised. Kõrgeim oli see näitaja vaid Austrias - 50 protsenti, madalaim Itaalias - 22 protsenti.
Selge on, et ettevõtlusalased väärtushinnangud kujundatakse kodus ja koolis. Keskmine Eesti gümnasist ei satu koolipingis kunagi majandus- või ettevõtlustundi. ELis väitis keskmiselt vaid 28 protsenti küsitletutest, et nende kooliharidus pani neid huvituma ettevõtlusest. Tõsi küll, noorte seas (15-24aastased) oli positiivselt vastanuid 44 protsenti. Vaid kolmandik oli kooliajal osalenud mingis ettevõtluses, uutes liikmesriikides leidus neid küll rohkem: 43 protsenti.
Ettevõtjaks olemine ei tähenda suure firma juhtimist. FIE saab olla nii hambaarst, tõlk, insener kui kunstnik. Mida rohkem on neid, kes julgevad vastutust võtta, seda valutumalt elab majandus üle järjekordse languse.
Elus hakkama saamine eeldab elementaarseid teadmisi majanduse toimemehhanismist ja oskust koostada töötavat äriplaani. Eesti esimene mastaapne majanduslangus on hea põhjus väärtushinnangud üle vaadata.