Takkatoa talu perenaine tõuseb enne kukke ja koitu

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõnnu küla Takkatoa talu perenaine Ülle Retpap kasutab ilusat sügisilma aiatööks.
Kõnnu küla Takkatoa talu perenaine Ülle Retpap kasutab ilusat sügisilma aiatööks. Foto: Urmas Luik

Pärnumaa põhjapoolseimas punktis, Kõnnu külas, tõuseb Takkatoa talu perenaine Ülle Retpap enne kukke ja koitu. Akna taga võimutseb oktoobripimedus, kella kolme ajal öösel säravad selges sügistaevas vaid tähesilmad. Köögis annab kohvikann märku, et virgutav jook on valmis.

“Kohvitan, kella neljast lähen lauta lüpsma, meil on torusselüps, siis tulen koju, söön, puhkan, teen kas toas või maja taga midagi, õhtul kolmest lähen jälle lauta, seitsmeks olen toas tagasi,” räägib perenaine päevast päeva korduvast elurütmist.

Selle elurütmi ütleb talle ja kaasale ette 52pealine piimakari, kes tahab kindlal ajal talitamist, hoolimata ilmast ja kuupäevast.

“Meil on tootmistalu - tõsine, piim on pere ainuke sissetulek,” ütleb Ülle, kes Takkatoale kolis 21 aastat tagasi Kaansoo külast, mis jääb vastu Mulgimaa piiri.

Kahe lüpsi vahelist aega kasutab perenaine päikeselisel esmaspäeval aiatööks, kaevab maad ja vastab hoogsalt, et tema ei teagi sellist asja nagu puhkepäev.

“Sellist asja, et ma rannas käin, ei ole, aga kui ma tahan kuskile minna, siis lähen!”

Näiteks 60 kilomeetri kaugusele linna, et Pärnus tervise- ja võimlemisõpetaja Albert Andersoni juhendamisel “tervist parandada”. Või kuus korra Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse nõustaja Krista Habakuke algatusel ettevõtlike naiste klubis.

Enda kohta tunnistab Ülle, et ega ta nii virk olegi, hoopis laisk, sest lillepeenrad puha maja ees hukas. “Aga selle koha pealt olen küll ettevõtlik, et tahan palju ja käia ka,” kostab ta muigamisi ja tunneb uhkust selle üle, et ta on maanaine ja et maanaistele on pühendatud üleilmselt üks päev aastas.

“Kui rääkida loomakasvatusest, on ehk paljudele kinnistunud teadmine, et loomakasvatuses tegelevad inimesed ei saa oma talust üldse välja,” nendib Krista Habakukk. “See on muidugi tõsi, et loomakasvataja töö on 24 tundi, aga Ülle on väga hea näide inimesest, kes oskab oma tööd planeerida nii, et ta saab võtta aega endale ja kasutada seda enesetäiendamiseks.”

Habakuke sõnutsi oli ettevõtlusnädala raames toimunud ettevõtlike naiste seminaril just Takkatoa talu perenaine üks neist, kes oma ettevõtjaks olemise kogemust teistega jagas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles